Pirjo Turk Foto: erakogu

Vanemapuhkuse muudatuste üks eesmärke on soodustada soovi korral töötamist, kuid lapse huvid tuleb endiselt seada esikohale. Tänapäeva töötamistingimused võimaldavad näiteks kodust töötada, kasutades selleks arvutit, ja teha projektipõhiseid töid. Kui lapsevanemal on väikelapse kõrvalt võimalus arvutiga kodus tööd teha, ei ole põhjust karta, et rinnapiimaga toitmine jääb unarusse. Samuti on emal endiselt õigus pärast lapse sündi lapsega kodus olla.

2004. aastal jõustunud vanemahüvitise seadusega nähti ette, et esimesel kuuel kuul on ainult emadel võimalik vanemahüvitist saada. Selle eesmärk oli ka rinnapiimaga toitmise soodustamine. 2007. aastal muudeti seadust ja emade ainuõigust vähendati kuuelt kuult 70 päevale. See ei vähendanud laste rinnaga toitmist, vaid vastupidi: tervise arengu instituudi andmetel on rinnapiimaga toitmise näitajad aasta-aastalt paranenud. Kui 2004. aastal oli kuni kuus kuud rinnapiimatoidul 47,8% lapsi, siis 2012. aastal oli sama näitaja 55%. Nii et vanemapuhkuste suurem paindlikkus ei toonud kaasa imiku rinnaga toitmise vähenemist.

Dr Levin tõi oma artiklis esile Rootsi ja Norra, kus rinnaga toitmise protsent lapse kuue kuu vanuseks saamisel on üle 80%. Aga kui vaatame nimetatud riikide vanemapuhkuste süsteeme, on just neis riikides antud vanematele palju paindlikumad võimalused tööd ja pereelu kombineerida. Samuti soodustatakse neis riikides vanemate vahel vanemapuhkuse jagamist ja osa vanemahüvitist on kasutamiseks ette nähtud ainult isadele (Rootsis 90 ja Norras 70 päeva).

Kui anname vanematele paindlikumad võimalused lapsega koos aega veeta, jagada lapse kasvatamise rõõme ja muresid ning teha soovi korral selle kõrvalt ka osakoormusega tööd, võidab ka laps – paindlikumad töö ja pereelu ühitamise lahendused ei sunni vanemat oma lapse toitmisest loobuma.