Põgenedes uppuvalt laevalt. Vaimse tervise kriisist Eestis
„Minu vahetus hakkab nüüd läbi saama,” ütles mu sõbranna kurnatud häälel telefonis laupäeva varahommikul kell 7.53. Üks meie kaaslane, kellega koos olime olnud päev varem lõppenud koolitusel, oli sügavas psühhootilises seisundis. Ta oli pärast magamata ööd uuesti aktiveerunud ja ähvardas minna kohe-kohe jälle linna peale kondama – võõramaalasena, temale tundmatus riigis. Viie-kuueliikmeline seltskond oli tema turvalisuse tagamiseks vaeva näinud juba ligi pool ööpäeva, kõik murest murtud ja magamatusest täiesti kurnatud.
Võib-olla esitate nüüd enesestmõistetava küsimuse: „Miks te talle kiirabi ei kutsunud?” Vastus on lihtne: me kutsusime kiirabi. Kaks korda. Abi saamata viisime inimese lõpuks ikkagi ise otse psühhiaatriahaigla vastuvõtuosakonda.
Ühes hostelis viibinud koolituskaaslased kaasasid mind „päästeprojekti” südaöö paiku, kui nad ei osanud enam midagi teha ja kartsid, et meie kriisiseisundis sõbranna on suitsiidne. Selleks ajaks oli kiirabi juba korra kohal käinud, teinud füüsilise läbivaatuse ja lahkunud, ent olukord oli jäänud endiseks.
Sain kaaslaste kirjeldusest aru, et meie sõbrannal on tõenäoliselt psühhoos. Ta oli juba varem samal päeval käitunud teistele mõistetamatult, tuju kõikus ühest äärmusest teise, ta oli hüperaktiivne ja tõlgendas ümbritsevat ebatavaliselt.
Helistasin keset ööd tuttavale psühhiaatrile, kes soovitas kohe uuesti kiirabi kutsuda, vajaduse korral koos politseiga. Meie kaaslase seisundil olid ju justkui õpikust võetud tundemärgid.
Andsin info hostelis viibijatele edasi ning olin kindel, et seekord võetakse inimene kaasa ja viiakse psühhiaatriahaiglasse.
Tund aega hiljem võtsin kaaslastega uuesti ühendust. Selgus, et nad olid koos psühhootilises seisundis inimesega uuesti hostelis: ta oli küll viidud erakorralise meditsiini osakonda (EMO-sse), kuid sealne arst kirjutas välja paar rahustit ja saatis ta ööbimiskohta tagasi.
Kell oli selleks ajaks pool neli öösel.
Mõtlesin, et helistan hommikul, paari tunni pärast, uuesti tuttavale psühhiaatrile ja küsin, mida me nüüd tegema peaksime. Paraku muutus asi varahommikul jälle kriitiliseks ja kohalviibijad otsustasid sõita otse PERH-i psühhiaatriakliinikusse. Vastu võtnud arst nimetas olukorda väga tõsiseks ja meie sõbranna pandi kohe haiglasse.
Jutt sellest, kus on lähedased ja miks keegi ei märka abivajajat, kahvatuvad selle kõrval, kui professionaalid ei suuda tuvastada täiesti klassikalist psühhoosiseisundit, ei kuula tervet hulka tunnistajaid ja saadavad abivajaja kõige sügavamal kriisihetkel ära.
