Avalikkuse tänane kriitika seisneb väites, nagu oleks linnavalitsus ja Mihhail Kõlvart püüdnud mööda vaadata linna sisekontrolli aruandes toodud järeldustest Tondiraba juhtimise kohta ning otsustasid poliitilisi, mitte sisulisi argumente silmas pidades. Lihtsasti öeldes - kardeti skandaali enne kohalike omavalitsuste valimisi. Poliitiliselt oleks abilinnapeal vastupidi olnud kasulikum võtta audit ja telekaamerad, minna Tondirabasse ja lasta selle juhtkond kohapeal lahti. Kuid linnavalitsus otsustas asjaolusid kaaludes, et Glebova on võimeline halli juhtimisvead parandama ning talle anti selleks aega ja võimalus. Kas see otsus oli õige või vale, näitab aeg. Täna on seda vara öelda. Kindlasti linn kontrollib, kas Tondirabas ilmenud probleemid on kõrvaldatud või mitte.

Teiseks, abilinnapea ametikoht, millel kuni viimase ajani töötas Mihhail Kõlvart, on ilmselt üks linna suurima vastutusega ametikohti volikogu esimehe ja linnapea kõrval. Haridus puudutab meie laste tulevikku ja sport meie tervist. Antud abilinnapea valitsemisalas on 56 kooli, 128 lasteaeda ning kümneid spordirajatisi üle linna. On paraku vältimatu, et igal ajahetkel on mõne asutuse juhtimisega väiksemaid, keskmisi või suuremaid probleeme. Mõnikord tuleb juhte vahetada, mõnikord tuleb neid suunata ja täiendavalt kontrollida. Need otsused ei ole kunagi lihtsad. Mitte miski ei viita sellele, et Mihhail Kõlvart on teinud Tondiraba puudutavaid otsuseid midagi muud kui halli kasutajate ja linna huve silmas pidades ning heas usus.

Kolmandaks, Jelena Glebovat on viimastel nädalatel meedias kujutatud kui rumalat sportlast, kellele käib suure spordiasutuse juhtimine üle jõu. Mina ei välista, et omal ajal Glebovale seda ametikohta pakkudes, oligi eelmise linnapea tahtmine see, et Glebova oleks pigem esindusisik, kui sisuline ja tehniline juht. Kuid nagu minule on kinnitatud, on Glebova tänaseks võtnud halli juhtimise väga tõsiselt käsile ning aruandes toodud puudused on suuresti kõrvaldatud.

Jelena Glebova on Eestit väärikalt esindanud olümpiamängudel ja teistel kõrge tasemega spordivõistlustel. Ta on mitmel korral tulnud Eesti meistriks. Keegi ei saa väita, et ta ei mõista süvitsi vähemalt ühte nendest aladest, mille harrastamiseks see hall on ehitatud. Ja see on suur asi. Kui ta on suutnud tõusta ülesannete kõrgusele ka juhina, siis on ta väga õige inimene Tondiraba juhi kohale. Siis eelistan ma Tondirabas pigem teda kui mõnda halli bürokraati, kes spordi hingeelu ei tunne. Loomulikult peab lõpliku hinnangu andma sisekontrolöri teenistus, mis on linna poliitilisest juhtimisest sõltumatu.

Vähem oluline ei ole ka see, et Eesti tõepoolest leiaks rakendust nendele sportlastele, kes on nii palju spordile andnud kuid kelle karjäär paraku lõpeb märksa varem kui keskmisel töötajal tavaliselt. Viiekümnendates eluaastates võib olla elu parimas vormis tippjuht, tipp-iluuisutaja paraku mitte.