POLIITKOLUMNIST | Kristina Kallas: Eesti riigi ja Tallinna tänased juhid on tulevikuvargad

Tundub, et laulu- ja tantsupeo nädalavahetusel ei kõlba ometigi tulevikuvarastamisest rääkida. Eesti rahvas laulab laulukaare all ja kodudes televiisorite ja raadiote ees ühel häälel – ebakõlad ja möödalaulmine ei ole lubatud, vingumise ja ükskõiksuse üle võtab võimu ligimesearmastus. Seetõttu on lubatud neil, kes helgesse tulevikku tahavad uskuda, minu kirjapandut siit edasi enam mitte lugeda.

Laulupeo traditsioon kui rituaal liidab meid ning selle kaudu oleme enam kui sajandi jagu väljendanud oma valmidust ja näidanud jõudu tegutsedanmeeskonnana ühise eesmärgi nimel takistusi kartmata. Laulupidu on kui Eesti rahva meeskonna motivatsiooniüritus, team-building, kui lubate mul nii end väljendada. Selle suure eesmärgi - meie ühise kogukondliku eksistentsi jätkumine - garanteerimine ei käi aga mitte ainult motivatsiooniürituste kaudu, vaid toimub Toompeal tehtavate igapäevaste suurte ja väikeste otsuste tulemusena. Meeskonnana oleme tugevad ja ühtehoidvad, seda näitab laulupidu väga selgelt. 

Kuid meid painab juba enam kui kümme aastat kriis. Meil on liidritekriis, neid lihtsalt ei ole. Meil on juhtideks inimesed, kes tahavad tegeleda klotside ümberpaigutamisega, aga mitte sisulise eestvedamisega. Me tammume paigal, mängime klotsidega, vaieldes suurema osa ajast selle üle, kuidas need klotsid ikka peaksid asetsema, kuid nende ümberpaigutamine ei ole edasiliikumine.