Liina Kersna Foto: Annika Metsla

Mul vajus üllatuses suu lahti kui pärast arutelu valgusid lava suunas paarkümmend selgelt nördinud tudengit, kes küsisid: „Riik ise ütleb, et meil on vaja rohkem kliinilisi psühholooge ja koolipsühholooge, aga samal ajal ei rahasta nende õpet. Kuidas see on võimalik?!?" Olin hämmingus, sest ma tõesti ei osanud selgitada, kuidas see on võimalik.

Me teame uuringutest, et ligi 40 protsenti 11-, 13- ja 15-aastastest Eesti koolide õpilastest ei pea kooliskäimist meeldivaks ning iga kümnes tunneb, et talle üldse ei meeldi koolis käia. Iga kolmas koolilaps on aasta jooksul kogenud depressiivsust. Mida vanemaks lapsed saavad, seda kehvemini nad end tunnevad. Märgatavalt kehvemaks on muutunud 15-aastaste noorte vaimne tervis, kellest iga viies on aasta jooksul mõelnud enesetapule.

12-aastased juba tipsutavad

Eestis alustavad noored alkoholi jt uimastite tarvitamist liiga vara - ligi kolmandik Eesti 15-16-aastastest õpilastest on tarvitanud alkoholi ja suitsetanud enne 12. eluaastat. Nooremalt kui 14-aastaselt on olnud esimest korda purjus 17% poistest ja 14% tüdrukutest. Vähemalt korra elu jooksul on mõnda narkootilist ainet tarvitanud 38% 15-16-aastastest kooliõpilastest.

Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul saab enamus noorte surmadest, näiteks suitsiidid, narkootikumide üledoosid, alguse vaimse tervise probleemidest. Seda kõike teades, teame ka seda, et vaid kolmandikes koolides töötab koolipsühholoog. Nende seas ka õppivaid tudengeid, kel veel puuduvad nii teadmised kui ka oskused lapsi professionaalselt aidata. Ja siis nad põlevad heleda leegiga läbi ning ei tõsta enam kunagi oma jalga koolimaja uksest sisse.

Ja nüüd - mida meie riigi uue aasta, läbi aegade mahukaimas ehk 11,7 miljardilises eelarves ei ole?

Selleks, et magistrikraadiga koolipsühholoog omandaks lisaks teooriale vajalikud metoodilised ja praktilised oskused, et teha oma tööd ratsionaalselt, süsteemselt ja teadlikult, peaks ta läbima kutseaasta. Kümne koolipsühholoogi kutseaasta Tartu Ülikoolis läheks riigile maksma 225 tuhat eurot. Hoolimata teadmisest, et meie koolides on koolipsühholoogide põud, seda raha tuleva aasta eelarves ei ole.

Riiklik tugi puudub

Tuleva aasta riigieelarves ei ole ka kliiniliste psühholoogide kutseaastaks vajalikku 390 tuhandet eurot. Tööjõu-uuring OSKA ütleb, et riigil oleks vaja iga aasta minimaalselt 14 uut kliinilist psühholoogi. Ka sotsiaalministeerium tunnistab - kliinilisi psühholooge ei ole piisavalt. Eestis ei ole riiklikku väljaõppesüsteemi, kuidas kliinilise psühholoogi kvalifikatsioonini jõuda. Selleks saamine ja õppimine sõltub psühholoogi tööandja ning tema enda initsiatiivist. Riiklik tugi puudub.

Tuleva aasta riigieelarves ei ole leitud 127 tuhandet eurot teaduspõhise ennetusprogrammi VEPA Käitumisoskuste Mängu rakendamiseks koolides. VEPA on praegu ainus metoodika, mis vähendab nii maailmas kui ka meil Eestis läbiviidud uuringu põhjal laste käitumisraskuseid ja hüperaktiivset käitumist. Samas suurendab abivalmidust, sõbralikkust ja hoolivust. Metoodika rakendamine hoiab ära ka hilisemas eas uimastite tarvitamist ja suitsiide. Lisaks parandab selle metoodika valdamine õpetajate klassi juhtimise ja juhendamise oskuseid. Viimase viie aastaga on VEPA teaduspõhise metoodika rakendamiseks investeeritud ligi miljon eurot Euroopa Liidu raha. Tuleval aastal saab see raha otsa, mis võib viia olukorrani, kus tõendatud tulemuslikkusega ennetusprogramm, millesse 5 aasta jooksul on investeeritud ja mille puhul tulemuslikkus on Eestis hinnatud, hääbub. Ja lapsed ning õpetajad on koolis hädas.

Lapsed abita

Tuleva aasta eelarves ei ole ka 112 tuhandet eurot Lasteabi telefoni arendamiseks, kuhu pöörduvad aasta-aastalt aina enam abivajavaid lapsi või nende märkajaid. Eelmisel aastal sai Lasteabi telefon kokku enam kui 6500 pöördumist abivajavast lapsest. Selle aasta esimesel poolaastal pöörduti Lasteabi poole juba ligi 5000 korda. Pöördujate arv, seega ka abi saavate laste arv kasvab. See võiks olla meie kõigi eesmärk.

Eesti riik on piisavalt rikas, et pakkuda kõigile tasuta ühistransporti, mis on tekitanud uue mõiste - bussibanded. Me oleme piisavalt rikkad, et 800 000 euro eest aastas pidada üleval kaht ajutist komisjoni Riigikogus, et koalitsioonierakondade esindajad saaksid komisjoni esimehe palka. Me oleme piisavalt rikkad, et jagada neli miljonit eurot saadikutele katuserahadeks. Aga meil ei ole 850 tuhandet eurot, et tagada kliiniliste- ja koolipsühholoogide õppe rahastamist, arendada teaduspõhist ennetusprogrammi, mis toetab laste vaimset tervist ning arendada abivajavatele lastele mõeldud Lasteabi teenust. Selleks, et ükski noor elu ei jääks elamata, tegime kolleegide Riina Sikkuti, Helmen Kütti ja Signe Riisalo eestvedamisel riigieelarvesse neli muudatusettepanekut. Koalitsioon hääletas meie muudatusettepanekud otsusekindlalt maha. Koolipsühholoogide kui ka kliiniliste psühholoogide kutseaasta rahastamise vastu oli 52 saadikut, Lasteabi teenuse arendamise rahastamise vastu hääletas 53 saadikut ja VEPA ennetusprogrammi toetamise vastu hääletas 50 saadikut. Need on hetked, mis löövad Riigikogu saalis õhu puhtaks. Iga saadiku eesmärgid ja väärtused on nähtavad ja ajalukku talletatud.

Poliitkolumnist" on sari, kus võtavad laupäeviti sõna erakondade naispoliitikud.