Viktoria Ladõnskaja-Kubits Foto: Oliver Tsupsman

Alguses ei tahtnud ma sõna võtta, kuna tundus, et arvamusi on juba niigi piisavalt palju. Liiatigi on minu positiivse lõimumise vaade vast huvilistele teada.

Lähtun printsiibist, et pakkumine sellises tundlikus ja põhiseadusega eesmärgistatud valdkonnas nagu keeleõpe peaks olema suurem kui nõudmine. Kahjuks on olukord näiteks keelekursustega üsna vilets, seda näitas ka riigikontrolli audit. Keeleõppe järjekorrad on endiselt pikad, õpetajaid on vähe, keelekursusi rahastatakse eelkõige Euroopa fondidest ja üldine täiskasvanute keeleõppe struktuur on segane – seda kõike kinnitas ka riigikontroll. Ning seda ma peangi silmas, kui ütlen, et nõudmine selles strateegilise tähtsusega valdkonnas on tunduvalt suurem kui meie pakkumine.

Aga kuna ma ühtlasi tajun, et keegi ehk päriselt mõtlebki reeglite karmistamisele, kutsudes üles kodanikke pöörduma eesti keele mitteoskajate pärast keeleinspektsiooni poole või soovides tekitada uuesti arutelu trahvide suurendamiseks (tõsi, trahvideks seda mitte nimetades, vaid kasutades mõistet „sunniraha”, mis on väga peen nimetamise mäng), otsustasin välja öelda oma mõtted, kasutades hiljutist isiklikku kogemust.

Avalehele
186 Kommentaari