Pärast mulluseid presidendivalimisi, mis andsid Eestile küll suurepärase riigipea, kuid häbistasid peaaegu kõiki erakondi, ning pärast Keskerakonna sisevalimisi, mis tõid erakonnale uue juhi ja Eestile uue peaministri, oli ainult üürike hetk suhtelist vaikust. Õhus on lämbust, mis eelneb äikesele. Oleme kahtede riigikogu valimiste vahel. Pärast peatselt toimuvaid kohalikke valimisi algab juba riigikogu valimiste kampaania.

Erakonnasüsteemi eelmine suur nihe oli Rahvaliidu ja roheliste enesetapp, mis avas tee Vabaerakonnale ja EKRE-le.

Kuus eri suurusega erakonda riigikogus on meie valimissüsteemi ja selle mehaanikat arvestades ilmselt optimaalne. Sellest vähem looks tühja koha, mida mõni uus tulija võiks hõlpsasti täita, nagu juhtus eelmistel valimistel. Ja sellest rohkem ei ole tõenäoline, sest siis läheks kõigil liiga kitsaks. Lühikest aega oleks see võimalik, kuid 5% valimiskünnise napilt ületanud erakondade pea kohal hõljub surmavari. Praegu selles olukorras olev IRL peaks vägagi õnnelik olema valitsuses üleesindatuse üle, mis võimaldab neil siiski pildil püsida.

Kõige üldisemal tasandil on meie viimaseid valimistsükleid iseloomustanud kahe pooluse vastasseis. Üks poolus on olnud Reformierakond, sotsid ja IRL. Praegu võiks sinna paigutada ka EKRE ja Vabaerakonna ning minevikust Rahvaliidu ja rohelised. Teine poolus on olnud Keskerakond. Selle vastanduse juured ulatuvad lahkarvamusteni Eesti riigi taasiseseisvumise küsimuses, kuid praeguseks on see taandunud peamiselt sellele, milliste valijate pärast erakonnad konkureerivad ja kuidas. Esimese toetajate hulgas on ülekaalus eesti keelt emakeelena kõnelevad valijad ja teise toetajate hulgas vene päritolu eestlased. Mõlemad, eriti viimased, on oma poolusele vägagi truud. Vene päritolu valijatel pole juba pikki aastaid olnud mõnd teist erakonda, kelle poolt hääletada. Pea ükski esimese pooluse erakond pole teinud märkimisväärseid samme, et vene valijate poolehoidu võita või hoida, ja nii mõnedki on ennast sellele osale elanikkonnale ühel või teisel viisil vastandanud. Ainult sotsidel on venekeelsete valijate hulgas toetust.

Lõhe, mis oli Keskerakonna ja teiste parteide vahel, on nüüd Keskerakonna sees. Ratase pool proovib vastaspoolusele üle minna.

Nõnda on ülejäänud erakonnad Keskerakonnale kinkinud väärtusliku poliitilise kapitali. Sunnitult lojaalne valijaskond on andnud neile unikaalse positsiooni, kus erakonna ümber kuhjuvatel skandaalidel ja hämaratel tegevustel pole erilist mõju erakonna toetusele. Kui mõne teise Eesti erakonna praegune või kunagine esimees oleks kõrgelt poliitiliselt ametikohalt kohtu otsusega kõrvaldatud ja oleks kriminaalsüüdistustega kohtu all, oleks see ammu kaasa toonud erakonna populaarsuse languse – kui mitte erakonna huku. Tuletagem meelde, kuidas Villu Reiljan Rahvaliidu endaga koos põhja viis. Keskerakonna puhul ei ole see kindlasti kivi valijate kapsaaeda, vaid poliitilise konkurentsi probleem.

Lõhe, mis oli Keskerakonna ja teiste erakondade vahel, on nüüd tekkinud Keskerakonna sees. Jüri Ratas ja tema toetajad proovivad vastaspoolusele üle minna. Meil on korraga Savisaare Keskerakond ja Ratase Keskerakond. See, et loodi koalitsioon sotside ja IRL-ga, näitab, et üleminek Ratasel mingil määral õnnestus. Teised erakonnad olid nõus tema Keskerakonna poolega koostööd tegema. Loomulikult on reformierakondlased pahurad, sest nad jäid praegu mängust välja, kuid ilmselt ei oleks ka neil probleemi Ratase Keskerakonnaga ühte valitsusse astuda.

Savisaare Keskerakond aga teab, et mõni jäme ots on veel nende käes. Kui nad erakonnast kõrvale astuksid, tuleks suur osa Keskerakonna seniseid valijaid ilmselt nendega kaasa. Tõenäoliselt piisavalt suur osa, et poliitilised jõujooned segi paisata – ja mitte ainult Tallinnas. Eriti veel siis, kui mängu tulevad uued tegijad. Koos või eraldi, aga Ratase Keskerakonnas peaks Savisaare kandideerimine igal juhul vastakaid tundeid tekitama. Ühelt poolt toob tema nimi erakonnale hääli. Teiselt poolt – mida ütleb meie poliitilise kultuuri kohta olukord, kus peaministri erakonna kõige suurem häältemagnet on kohtu all olev kahtlustatav kriminaalkurjategija? See on erakonnale kibe suutäis, mis ei lähe edasi ega tagasi.

Keskerakonna käärimine teenib enim Reformierakonna huve ja nad teavad seda paremini kui keegi teine.

Kui Keskerakond peaks lõhki minema, kõigepealt kohalikel valimistel ja selle tulemusena ka riigikogu valimistel, siis tekiks meie parteimaastikul täiesti uus dünaamika. Ühe suure vana erakonna asemel oleks siis kaks väikest erakonda, kelle toetus jääks tagasihoidlikuks. Eeldades, et Reformierakonna toetuses suurt midagi ei muutu, oleksid nad siis teistest peajagu üle ja nende koht parteisüsteemi keskmes kindlustatud. Igasugune Keskerakonna-sisene käärimine teenib seega pikemas plaanis ennekõike Reformierakonna huve ja reformierakondlased teavad seda kindlasti paremini kui keegi teine. Kui saaksid, paneksid nad küllap ka ise sellele tulele puid alla.

Meie erakonnasüsteemi eelmine murranguline nihe oli Rahvaliidu ja roheliste enesetapp, mis avas tee Vabaerakonnale ja EKRE-le. Seda tulemust ei osanud peaaegu keegi ette kujutada. Sama raske on praegu oletada, mis võib saada Keskerakonna sisemisest käärimisest. Võib olla üpris kindel, et aktiivses poliitikas Savisaarel enam kohta ei ole. Kuid nii kaua, kui tema nime saab valimissedelile panna, leidub erakonnas inimesi, kes üritavad sellest väikseid võite võtta, isegi kui see võib pikemas plaanis tähendada suurt kaotust. Savisaar ise on aga võitleja, kes ka sellises olukorras vabatahtlikult ei taandu.

Martin Mölder