Ametisse astumine on olnud veidi konarlik, eelkõige kommunikatsiooni osas. Valitsuse ametisse tulekul lubati suuri muutusi ning on tõesti proovitud suunata fookus rohkem sotsiaalsemale Eestile, kuid nii kiiresti pikalt ühel kursil liikunud valitsust ümber ei saa suunata. Seetõttu on olnud palju rahmeldamist, kuid tulemusi nii kiirelt ei näe.

Eks mitmed asjad olegi pikema perspektiiviga otsused. Ei liigita seda valitsust paremaks või halvemaks – kindlasti on ta liikumas teistsugusel kursil ja demokraatlikus süsteemis on see tasakaalustav. Ennustamine on tänamatu töö ning enne KOV-ide valimist ei saa midagi oletada.

Mis on uue valitsuse seni kõige positiivsem ettevõtmine?

Maksureform (konkreetsemalt väiksemate sissetulekuga inimeste väiksem maksukoormus), sest see võimaldab natukene vähendada kasvavat sotsiaalselt ebavõrdsust. See omakorda suurendab ühiskonna terviklikkust ja turvalisust, vähendab ka radikaliseerumist.

Mis on uue valitsuse seni kõige ebaõnnestunum algatus?

Peamiselt mõningad katsed lahendada eelarveauke, mis jätab mulje, et ei olda päris kursis, mida saab ja mida ei saa teha.

Kes ministritest sai oma tööga kõige paremini hakkama? Mis olid tema suurimad õnnestumised?

Kaia Iva, kes tegeleb väga keeruka ja tundliku valdkonnaga, kuid on saanud selles väga hästi hakkama. See näitab tema professionaalsust.

Kõige positiivsemaks algatuseks (õnnestumine nõuab rohkem aega) on vanemapuhkuse paindlikumaks muutmine, mis loodetavasti pikemas perspektiivis võimaldab vähendada ka soolist palgalõhet.

Kes ministritest sai oma tööga kõige halvemini hakkama? Mis olid tema valusaimad ämbrid?

Sven Sester, osaliselt ebaselge kommunikatsioon, teisalt läbimõtlematud ettepanekud eelarve ümberstruktureerimisel. See on tekitanud nõutust ja üksjagu negatiivset reaktsiooni üldisele valitsuse suunamuutusele.

Kui Sester oleks täiesti uus rahandusminister, siis võiks seda veel mõista, kuid ta jätkas oma senisel ametikohal ja seetõttu võiks eeldada, et ta tunneb oma valdkonda paremini.