EI

Kaivo Kopli, eestlane Berliinis
Alati tuleb küsida endalt, kellele, milleks ja kas üldse annetada. Peab olema kindel, et annetus ei lähe „tegevdirektori töisteks kuludeks”. Nii et aidake kõigepealt oma lähedasi!
Kaivo Kopli

Laupäeva hommikupoolik ühel Berliini läänepoolsel peamisel ostutänaval.

Bibel. Plakatil mu ees. Nad võivad sulle isegi piibli müüa, aga enam veel tahavad nad, et sa annetaksid. Kellele, kurat seda teab. Tõstan mitmekordse nein, danke järel pilgu ja mida ma näen – Save the Children. Jälle oma punase telgiga kohal. Ainult mina pean ikkagi taas ütlema nicht heute. Sest muidu oleksid need heute’d iga päev.

Suvaline pärastlõuna rongipeatuse sissepääsu ees. Kutt on külili, tops ees. Selles on pronksjad kopikad. Aga tal ei ole neid tegelikult vaja, sest iga päev käivad sotsiaaltöötajad talle seletamas, kus saab peavarju, dušši, toidust rääkimata.

Või siis pood ilmselt Berliini kalleimal tänaval Kurfürstendammil. Ukse ees maas istub vihmatutel (!) päevadel vene tütarlaps (viisakalt öeldes). Oodates raha, mitte mind ometi. Miks ta kasvõi koristajaks ei lähe? Mina koristan iga päev, kui vaja. Tõsi, oma korterit.

Annetus? See sõna võib tähendada enamat kui siin nimetatud juhtumid, mis on ju kerjamised. Ma päästaksin lapse. Isegi kaks. Kasvõi täna. Kui ma tean, et see annetus ka tegelikult selleks läheb. Mitte mingi tegevdirektori „töisteks kuludeks”.

PS. Ma siiski olen andnud raha nii vene plikale kui ka rongijaama kutile. Mitte neid pronksjaid, vaid hõbedaäärisega münte.