Iga kord kui vanaema mulle helistab, rõhutab ta mitu korda: küll sul, Liina, on ikka mehega vedanud! Tema on pidanud oma poisid kõik üksi üles kasvatama, aga näed – sul on mees, kes päriselt ka tegeleb lastega ja saab lapsevanemaks olemisega hakkama sama edukalt või isegi paremini kui sa ise.
Ma olen tavaline eestlane ega kiida kedagi just liiga tihti. Pean ausalt tunnistama, et ega ma ei ole oma mehele öelnud: küll sa oled ikka hea isa. Ega ma ole ka oma isa ja laste vanaisa kiitnud: küll on ikka tore, et te vahel oma lapselapsi hoida võtate.
Ühtegi lapsevanemat ei üllata, kui raske ja närvesööv on oma järglasi kasvatada, eriti kui sul on neid lausa neli. Ma ei saaks olla aasta ema ja ilmselt oleksin juba ammu hulluks läinud, kui mul ei oleks kõrval nii head abikaasat ja suurepärast meest.
Seda olulisem on, et meil on aastas vähemalt üks päev, kus me lausa peame isasid kiitma. Ärkamegi hommikul, teeme kohe pai ja ütleme: see on ikka hiiglama tore, et sa, issi, meil olemas oled.
