Foto: Priit Simson

JAH

Tanel Tammet

TalTechi professor

Esimene reaktsioon infokiipide naha alla paigutamise jutule on õõvastustunne. Kas see on ohtlik ja teeks mind robotlikuks või jälgitavaks?

Esialgu paistab, et mure ei ole tõsine. Kiip on väike tükk metalli plastkapslis, mis normaalolekus „ei tööta”, sel ei ole patareid sees ja see ei kiirga mitte midagi: aktiveerub ainult ajal, kui kiibiluger satub raadiolainete lähedale. Plastkapslis kiibil ei ole ka mingit kontakti inimese kehaga, see mõjutab igal juhul vähem, kui lähedusse sattuv kiibiluger või telefon.

Jälitamine ei ole samuti teema. Naha alla pandavad NFC-kiibid on disainitud olema loetavad ainult väga lähedalt: vähem, kui paarkümmend sentimeetrit. Ei ole võimatu, et eriti tugeva lugeriga saab neid lugeda ka meetri kauguselt, aga kindlasti mitte kaugemalt.

Kas kiibist on mingit kasu? Ega väga palju ei ole: põhimõtteliselt seesama asi on sees kliendikaartides, ukse avamise kaartides ja mobiiltelefonides. Aga natuke kasu siiski on: ei pea kaarti ukse avamiseks ega kohvikus maksmiseks rahakotist välja otsima ja see ei kao ära ka. Kui ta mul juba kogu aeg naha all, siis on ehk mõttekas panna sinna minu terviseandmed ja veregrupp, võimalike õnnetuste juhuks. Sellest võiks olla kasu, kui oleksin näiteks diabeetik (mida ma ei ole).

Ja et me kanname kogu aeg kaasas mobiiltelefoni, oleme sellega laulatatud ja igal moel kontrollitavad, on palju tõsisem lugu ning nahaalune kiip võiks seda telefonisõltuvust natuke vähendada.

« Avalehele 213 Kommentaari
Loe veel: