POOLT JA VASTU: Kas palgapõhine liiklustrahv paneks vähem seadust rikkuma?
Oleme nüüd ausad, näiteks 100- või 200-eurone trahv tõmbab paljude inimeste rahakoti tühjaks, kuid paljudele on see peaaegu tähelepandamatu kulutus. Aga piltlikult öeldes 1000-eurone trahv on neile valus ja meeldejääv.
Sotsiaaldemokraadid tulid õiglaste trahvide ideega esimest korda välja 2015. aasta alguses, kui justiitsminister oli veel Andres Anvelt. See lubadus on meie ettepanekul sees ka praeguses koalitsioonilepingus.
Meie hoiak oli kaks aastat tagasi ja on ka praegu väga lihtsalt sõnastatav: ei ole lubatav mõtteviis, et õigust või lausa õiglust saab endale osta – et mis seal ikka, maksan trahvi ära ja panen samamoodi edasi.
Rahvusvaheliselt on osas riikides nii, et trahvid arvestavad igaühe sissetulekut, arvestavad rikkuja kohustust lapsi või hooldusaluseid ülal pidada.
Õiglane trahv tähendab õiglast karistust, mille eesmärk on mõjutada rikkujat oma rikkumist mitte kordama. See tähendab mõjusat ja mõjuvat karistust.
Selle sissetuleku järgi diferentseerimine on igati asjakohane, kui tahame, et inimene hakkaks mõistma: üleastumise raskus ja karistuse suurus on tema jaoks tasakaalus.
See valus mõistmine võiks sundida tulevikus teadlikest rikkumistest hoiduma.
Iga last ja täiskasvanut ohjeldab kõige rohkem korralekutsumise tihedus.
Trahvide sissetuleku põhjal diferentseerimine kirjutab ümber piiblitõe: „Kohtuvad rikas ja vaene, mõlemad on jumala loodud.”
Seda mõtteviisi edasi arendades jõuame õige pea seaduse uute tuletisteni, mille kulgemist on raske ette arvata.
Kirglikku karistamist ja kättetasumist on ümberringi juba praegu ülemäära, see ei vii meid edasi.
Täiesti naljakas on riiklik mõtteviis rikkumiselt rikkust koguda – see tundub natuke nagu „katusepakkumisena”.
Riigi eesmärk peaks olema ikka motiveerida igakülgselt tootlikku ettevõtlust ja ausat eetilist eluviisi, mille kaudu tekib raha vajalike eesmärkide saavutamiseks.
Selline käitumismall ei loo midagi juurde, vaid solgutab raha ühest taskust teise. Pealegi kulutavad administreerimine ja ametimehed sellegi natukese ära.
Tupikusse viib mõttelaad, et eelarve täis saamiseks planeeritakse riigile lojaalne kodanik näiteks keskmiselt 800 euro eest korda rikkuma.
Kui eelarve täis ei tule, keerame vinti peale: piirkiirused madalamaks, mõõtmine tihedamaks, kummimuster kõrgemaks jne. Hakkame Rummu Jüri kombel rikkaid nülgima.
