MÄNGU PANUSEKS ON PRESIDENDITOOL. Kindlasti järgivad saarlaste eeskuju väga paljud teised valla- ja linnajuhid ja teatavad taas julgelt, et nad on reformi vastu.

Kas aastaid ette valmistatud ning viimasel aastal eriti hoogsalt edasi viidud reformi, kus ühed põhilised töötegijad siseministeeriumis on Reformierakonna liikmed, ollakse valmis presidenditooli nimel prügikasti heitma?

Oma tahtmist on saamas reformierakondlastest väiksemate linnade pead, kes ei taha oma valitsusalaga liita väikest tulu toovaid rõngasvaldu. Ühinemisega võib erakond kaotada ju ka võimu: valijate hulka lisanduvad maainimesed ei pruugi enamasti linnades edukat Reformierakonda võimule tagasi lasta.

Reformid ei ole kunagi ega kuskil rahva seas populaarsed ning ka Eestis korraldatud küsitlused näitavad, et igas mõttes eelistatakse säilitada senist olukorda. Pealegi on eesti inimesed viimase kümne aasta jooksul toimunud muutustest väsinud.

REFORMIJÄRGNE ÄREVUS EI VAIBU RIIGIKOGU VALIMISTEKS. Kõiki kolmikliidu liikmeid hirmutab loomulikult 2002. aasta sügiseks plaanitud vallapiiride muutmisest tulenev poliitiline tagasilöök, mis ei jõua tõenäoliselt vaibuda enne 2003. aasta kevadisi riigikogu valimisi. Kas see paneb ka Isamaaliitu ja Mõõdukaid viimasel hetkel toetama Reformierakonna algatust alustatud suur töö pooleli jätta?

Haldusreformi on valitsejad üritanud käima lükata juba 1997. aastast. Alati on olnud mõned valimised tulekul ja reformiga kaasnevat suurt vastutust pole juletud enda kanda võtta.

Paraku aga paratamatu vajaduse vastu valdu millalgi suurendada ei saa ning ikka ja jälle tullakse selle juurde tagasi. Iga korraga on raskem vankrit käima lükata ning veenda inimesi, et asjaga on tõsi taga.

Enne Reformierakonna viimaseid avaldusi olid kohalikud omavalitsejad juba peaaegu uskuma jäänud, et sel korral pole pääsu ning paljudel tuleb oma mõisavalitseja heapalgalisest kohast loobuda.