Radikaalseteks muudatusteks pole siiski ilmtingimata põhjust. Otsevalimine eeldab presidendile olulisel määral võimu juurde andmist, milleks aga puudub vajadus. Eesti parlamentarism on end praeguseks üldjoontes tõestanud. Teine äärmus ehk presidendiameti kaotamine on teoreetiliselt mõeldav, ent rahva ootustega vastuolus. Senised presidendid on oma isiksusega tõestanud selle ameti väärtust. Raske on uskuda, et Kersti Kaljulaid sama ei suuda. President on ühtlasi oluline tasakaalustaja ning kuniks Eesti poliitiline kultuur pole astunud suurt sammu edasi, vajab ta ikka ja jälle tasakaalustamist.