Presidendivalimised: esmalt konsulteerime, siis ignoreerime
Kui personalikonkurss läbi kukub, pole reeglina põhjus selles, et poleks kohale tulnud ainsatki sobilikku kandidaati. Põhjus on soovimatuses antud valiku seast parimat leida.
Öelda, et seni mängus olnud viite kandidaati läbi suruda olnuks võimatu näitab vaid tahtetust. Siim Kallase jaoks vajaliku toetuse tekitamine oleks eeldanud Reformierakonnalt teatud poliitilise hinna maksmist, kuid nad polnud selle hinna maksmiseks valmis.
Võimatut polnud midagi – peaministriparteil on teistele alati midagi pakkuda.
Praegused valimised ei vääri valimiste nime, sest valikut polegi. Debatte on peetud, seisukohti tutvustatud, valijameestega konsulteeritud – seda kõike vaid selleks, et tulemust ignoreerida. Ehk siis - kõik senine oli konsultatiivse, aga mitte siduva iseloomuga.
Valijameeste tahe on ju selge – parim oli Kallas, sest tema sai kõige rohkem hääli. Sama juhtus ka riigikogus. Lihtsalt selle parima toetust oleks vaja veel suurendada. Poliitikahaid teavad küll, kuidas konsensust saavutada. Meenutagem kasvõi seda, kuidas ööistungeid ning muud eelarve blokeerimistaktikat ära hoitakse. Paraku ei huvitu sellest enam riigikogus keegi.
Kui Kersti Kaljulaid tõesti tahab saada presidendiks ja tundis seda tukset hinges mõned kuud tagasi, siis oleks olnud märksa ausam, kui ta oleks pannud jala joonele koos Siim Kallase, Allar Jõksi, Mailis Repsi ja teistega. Sel juhul läbinuks ta samasuguse puhastustule ja pidanud vastama nii meeldivatele kui ebameeldivatele küsimustele. Nüüd paraku on saamas riigipeaks keegi, kes pole isegi programmi kirjutanud.
Tema sobivuse tõestuseks loeme Facebookist riigikogulaste postitusi stiilis „mnjaa, minu jaoks oli väga tähtis see, et ta pidas haridust ja tervishoidu väga oluliseks.“ Milline originaalne mõttekäik, eks ole!
Heakene küll, oletame, et uute nimede mängupanek oli vältimatu. Kuid sel juhul me ei saa iialgi teada, miks oleks Kersti Kaljulaid parem kõrgeim riigikaitse juht kui näiteks Jüri Luik, tugevam põhiseaduslikkuse valvur kui Jüri Raidla või etem aastapäevadel kõnepidaja kui näiteks David Vseviov.
Väike seltskond istus Eiki Nestori kabinetis ja väljus sealt uue nimega. Kersti Kaljulaid, kas see ongi see imeline demokraatia, mille järelevaatajaks te olete saamas?
