Armas rahvas!

Tervitan teid võidupüha hommikul ja soovin ilusat päeva ning õhtuks kuiva jaaniööd. On saanud heaks tavaks, et meie riigile nii tähtsa püha hommikutundidel mälestame oma kangelasi. Äsja nägime, kuidas ühendati võidutuleks muinastuli, sõdades langenute mälestustuli, laulupeotuli ja Läti tuli. Kõik need on omaettegi tähtsad ja märgilised sümbolleegid, saati siis ühendusest süttinud võidutuli, mis jõuab jaanilõketesse üle maa.

Täna on Eesti pilgud pööratud Valgale. Valga linn on Eesti pinnal sümboolselt kõige lähem koht, ja seetõttu kõige kohasem paik, et otsesõnu meenutada 1919. aasta juunikuu võidukat lahingut Võnnu linna all, millest ju viitab ka võidupäev ise. Piir läbi Valga linna ei eralda vastandlikke riigikordi, vaid kaht sõbralikku rahvast. Sümboolselt leiab täna juba mõne tunni pärast aset ka ühine paraad kahe riigi territooriumil.

Sõnum on selge: me oleme koos oma liitlastega nii paraadil kui ka konfliktiolukordades. Me ei ole enam kunagi üksi. Sama koostöö oma heade partneritega tagas ju omal ajal Eestile ka võidu Vabadussõjas. See tagas tegelikult meie rahva suurima võidu: et eestlased rahvana oma riigi saavutasid. Ja see tagas lõpuks selle, et võime olla täna siin – vabas ja demokraatlikus, rahulikus ja iseseisvas Eesti Vabariigis.

Tänumeeles meenutame oma langenud sangareid ja nende eneseohverdust isamaa eest.

„Ja puhugu vastu sull’ surmatuul – sa unustad vaeva ja hoole ning tõttad isamaa poole“ on Juhan Liivi sõnad, mis kaunistavad seda mälestussammast siin. See on ühe isamaa-armastuse ja ohverduse ülemlaul, mis mälestab Eesti eest langenud vendi. Aga seesama ülemlaul Peep Sarapiku viisil kõlab juba tuleval nädalal ühendkoori esituses Tallinna Lauluväljakul ning siis kostab see viis ja sõnum juba aegade taha.

Tuled on juba ühendatud. Me jääme kindlaks. Asetan Vabariigi Valitsuse nimel pärja kõikide nende mälestuseks, kes on Eesti eest võideldes kaotanud elu.

President Toomas Hendrik Ilves:

Lugupeetavad kaitseliitlased ja kaitseväelased.

Head Läti võitlejad,  kõik meie liitlased, sõbrad,

lugupeetav president Bērziņš.

Hea Eesti rahvas.

 

Täna, 95 aastat tagasi võitis Eesti vägi koos Läti üksustega meie ühist vaenlast, keda teame Landeswehri nime all. See oli Võnnu lahing. Cēsu kaujas.

Aga nimetame Landeswehri ja Punaarmeed, meie teist vastast Vabadussõjas,õigete nimedega. Nende hulgas olid impeeriumi taastajad, rüüstajad, terroristid.

Kui
mõistame, et just võit nende üle oli Võidupüha olemus; kui mõistame,
mille vastu eestlased ja lätlased siin Lõunarindel võitlesid, siis
mõistame ka seda, kui vähe on maailm 95 aastaga muutunud.

Pole
vaja elada illusioonides. Kadunud on need julgeoleku alustalad, millele
oleme koos oma liitlastega 23 aastat toetunud. Meid rahustati kogu aeg,
et maailm on muutunud, et Euroopas ei annekteerita territooriume, ei
minda sõjaliselt kallale.

Tuleb välja, et ikka minnakse, et ikka okupeeritakse ja annekteeritakse. Kõiki  olulisi, riikide iseseisvust garanteerivaid lepinguid on viimase poole aasta jooksul rikutud. Toores
jõud, jõhker omavoli, valedega summutatud ebaõiglus ehk räige
propaganda ja tõe moonutamine – kõik see, mille vastu noor Eesti
Vabariik pidi viis põlvkonda tagasi võitlema, pole kuhugi kadunud. Vaid
viimase veerandsajandi jooksul oleme ära harjunud rahu ja euroopaliku
arenguga, põhiseaduse kaitse, õigustatud ootuste ja heaolu paranemisega.

Mida
näeme tänapäeval Ida-Ukrainas, nägi Eesti rahvas ise 1940. ja 1919.
aastal. Me ei suuda ja sageli ei tahagi ette kujutada, kui habras on
tegelikult meie harjumuspärane heaolu. Kui habras on meid ümbritsev
rahu, meie iseseisvus, meie vabadus. Nagu ei kujutatud seda ette ka
1938. aastal ei Tartu kohvikutes ega Valgamaa taludes.

Nüüd teame, kui kalliks see petlik turvatunne peagi osutus.

Seepärast
ongi meie esiisade ja -emade sajanditagust vaprust märkiv Võidupüha
kaugelt sisukam kui pelk Jaaniõhtu sissejuhatus. See on eelkõige
järelemõtlemise hetk.

Eesti
on külma sõja järgse maailmakorralduse ja Euroopa rahu igavesse
püsimisse alati suhtunud eluterve skepsisega. Minevik on meid
ettevaatlikuks teinud.

Seetõttu
oleme ka majanduslikult ränkadel aegadel alati riigikaitse tarvis raha
leidnud. Sellepärast oleme osalenud NATO missioonidel kodunt kaugel.

Nüüd
näeme, kuidas need investeeringud end ära tasuvad. Nüüd öeldakse NATO
ministrite kohtumistel, et teised peavad tegema nagu Eesti.

Sest
tuleb välja, et meil ongi revanšistlik, revisionistlik naaber, kes ei
arva, et 25 aastat tagasi vabanenud rahvaste kehtestatud Euroopa kord
peaks kestma. Ning kelle emissarid kuulutavad, et sallivus olla
dekadents, ja et liberaalne demokraatia, nagu meie seda mõistame, on
vaid Lääne tsivilisatsiooni omapära.

Taas räägitakse impeeriumist. Propagandaveskid jahvatavad ega puhka.

Aga
ka NATO ei maga. Kui 20 aastat tagasi pandi NATO roll Euroopas mõnel
pool küsimärgi alla, siis nüüd täidab allianss taas oma põhiülesannet,
milleks on liitlaste territooriumi ja vabaduse kaitsmine.

NATO on Eestis kohal. Meie vetes, meie õhuruumis, meie maal.

On väljendatud kahtlust, kas Eestit ikka tullakse kaitsma, kui asi läheb tõsiseks?

Tullakse,
kinnitan teile. NATO kaitseb Eestis iseennast. Muidu muudaks NATO kõik
oma liikmed kaitsetuks. See „üks kõigi, kõik ühe eest“ põhimõte on
loonud olukorra, kus mitte ühtki NATO liiget pole mitte ükski riik mitte
kunagi julgenud rünnata.

Sestap saab Eesti nagu iga teine alliansi liitlane end tugevalt tunda.

Seekord on tegelik olukord kõigile teada.

Seekord oleme valmis vastu hakkama, kui vaja.

Seekord koos liitlastega.

Hea Eesti rahvas.

Eestil on võitlusvõimeline kaitsevägi, kes paneb vajadusel välja kümneid tuhandeid hea väljaõppega mehi ja naisi.

Meil on võimsa kaitsetahtega võitlusvalmis rahvavägi – Kaitseliit.

See
on vastus neile, kes on kahelnud kohustusliku ajateenistuse mõttekuses.
See on vastus ka neile, kes on pidanud kaitseliitlasi sõda mängivateks
poisikesteks, kellele meeldib relvaga ringi joosta, selmet midagi
kasulikku teha.

Ning,
nagu ütlesin, meil on liitlased. NATO liitlaste lennukid Euroopa kõige
uuemas ja moodsamas lennubaasis. Liitlaste laevad Läänemerel. Liitlaste
sõdurid koos meie omadega Eesti baasides, Eesti NATO baasides.

Armas Eesti rahvas

Võidupühal
on tavaks tunnustada kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid, kes
pühendavad oma vaba aega ja tahet meie kõigi vabaduse kaitsmisele.

Just
Ukraina sündmused tõestavad Kaitseliidu vajalikkust. Ukrainas hakati
vabatahtlike kaitseüksusi looma, neid välja õpetama ja varustama alles
siis, kui vägivald oli juba mõnda aega valitsenud.

Eestis
aga asutati Kaitseliit pärast seda, kui nähti Esimese maailmasõja
demobiliseeritud tsaariarmee sõdurite omavoli Lätis. Et seesuguseid asju
Eestis ei juhtuks, loodigi Kaitseliit.

Just Kaitseliidu vaba tahe on see, mis võimalikku agressorit heidutab.

Mees või naine, kes kaitseb oma kodu, tegutseb hoopis teistsuguse meelsusega

kui mõni roheline mehike, palgasõdur või kriminaal.

Iga võimalik vaenlane teab, et tema suurimaks ohuks on oma elukorraldust

ja väärtusi veendunult kaitsev rahvas. Näiteid leiame nii kaugemast kui lähemast minevikust.

Hea Eesti rahvas.

Ukraina peamine õppetund Eestile seisneb küsimuses, millele iga rahvas ja ühiskond peab vastust otsima iga päev.

See küsimus kõlab: kas meie elukorraldus, meie vabadus on kaitsmist ja ohvreid väärt?

Sellele
küsimusele saamegi vastata vaid meie ise. Meie kõik, olenemata
vanusest, soost, ametist, elukohast, rahvusest või emakeelest.

Ma olen uhke kogu Eesti rahva üle, sest see vastus on olnud üksmeelne nii Supilinnas kui Lasnamäel, nii Narvas kui Valgas.

Jah, see on meie endi riik, kus meie otsustame ja teeme ise oma valikud.

Eesti peab arvestama, et seda õigust ise otsustada seatakse pidevalt kahtluse alla.

Mõne jaoks oleme olnud liiga edukad, liiga sõltumatud, liiga isepäised, liiga euroopalikud, liiga ebasovetlikud.

Eesti
rahvas on tõestanud, et vabadused – sõnavabadus, arvamusvabadus,
liikumisvabadus –, õigusriik, sõltumatu kohtuvõim ja demokraatlikud
valimised viivad meid edasi.

Kehastame
just neis asjus kõike seda, mida naaberriigis peetakse iseendale
eksistentsiaalseks ohuks. Eesti ja Läti on riigid, kes kehastavadki
neile seal 20. sajandi suurimat katastroofi.

Armas Eesti rahvas.

Nüüd ma aga küsin: kas me oleme valmis? Kas oleme nõus oma vabaduse kaitsmiseks rohkem panustama?

Kas
oleme valmis vabaduse nimel loobuma mõnest hüvest või valimiste eel
antud lubadusest? Kas oleme valmis olema üksteise suhtes sõbralikumad ja
mõistvamad?

Kas suudame hoida kokku?

Eesti on meie riik, meie vabadus, meie isikuvabadus, meie kodu ja pere. Eesti kaitse ei saa olla kellegi teise asi.

Eesti on meie asi, meist igaühe asi.

Eesti väärib hoidmist ja kaitsmist.


Elagu Eesti.