TOOMAS HENDRIK ILVES Foto: Tiit Blaat, Eesti Ekspress

Mis on muutunud meie avalikus ruumis, et ajakirjandus sunnib iseenda tipptegijatele peale enesetsensuuri või – subtiilsemalt väljendudes – stiili korrigeerimist? Samal ajal võivad poliitikud avalikus ruumis ilma piiranguteta ähvardada vägivallaga ja otsesõnu roppsuuröökurlust viljeleda. Kui Postimehe ja rahvusringhäälingu juhtkond lubab poliitikutele piiranguteta sõnavabadust, siis mis on Kiisleri ja Lobjaka juhtumi nimi tänapäeva Eestis? See, et George Orwelli fantaasia muutub taas tegelikkuseks. Seekord Eesti moodi. Orwelli raamatuid „Loomade farm” ja „1984” mitu korda lugenuna ei kujutanud ma aastal 2019 küll ette sellist arengut. Isegi unenäos mitte.

Olen ise ajakirjanduses töötanud nii selle hiilgeajal 1990-ndate lõpus, mil tippajakirjanikud teenisid poliitikutega pea võrdset palka, Eesti troonis sõnavabaduse poolest maailma paremikus ning kogenud ajakirjanikud sekkusid jõuliselt riigi arengusse ja juhtimisse, vajaduse korral sulgkergelt valitsusi maha võttes.

« Avalehele 169 Kommentaari
Loe veel: