Foto: erakogu

Taasiseseisvumise 20. aastapäeva „Vabaduse laulul” antud intervjuus sõnastas professor Marju Lauristin Eesti eesmärgiks, et ka 20 aasta pärast räägiksid lapsed siin maal eesti keelt, inimesed saaksid käia omakeelses teatris ja laulda ühiselt laulupeol. Riigi eesmärk on rahvuskeele ja -kultuuri säilimise tagamine. Suursugune Estonia teater jäi Rävala puiestee läbimurdele ehitamata ühe kena puu kaitsmise varjus Nõukogude võimuaparaadi otsustusmonopoli vastu toimunud protesti tõttu. Rohkem kui välisvaenlane tundub seda ühiskonna sidus­ainet – kultuuri – ohustavat meie oskamatus era- ja avalike huvide vahel tasakaalu leida. Kunstiakadeemia krundil toimuv on kui avalik õpituba, mille läbides ühiskond selle balansi peab leidma.

Eesti kogukond on omandikeskne ning seda kaugele ulatunud omandireformi ja erastamise tõttu. Natsionaliseerimise ülekohus on just heastatud, mistõttu riik tunneb ennast ebakindlalt, kui eraomandit on vaja avalikes huvides ära võtta või piirata. Avalikkus tunneb riigi piiramisrõngasse jäänud vaprale eraomanikule kaasa – konfliktis riik versus indiviid on see sümpaatia paratamatu. Tänapäevane kunst on ju nagunii meile arusaamatu ja miks mitte harrastada seda kusagil äärelinna segamatus vaikuses.

Avaliku võimu kõhklusi suurendab otsustamise puhul teadmine, et omandi puutumatus on põhiseaduse § 32 kohaselt riigi enda poolt tagatud isiku põhiõigus. Sama norm sisaldab ka võimalust omand avalikes huvides õiglase hüvitise eest ära võtta. Õigusriigis ei saa see toimuda nii nagu 1939. aastal, kui mitu tuhat inimest kaotas oma kodud Vene baaside rajamiseks, või nagu lammutati linnu selleks, et saaksid kerkida Pekingi olümpiaehitised. Põhiõiguste riive peab rajanema õiglasel seadusel ja seaduslikul menetlusel. Kui ma 1995. aastal justiitsministeeriumis töötades valmistasin ette kinnisasja sundvõõrandamise seadust, siis oli see seadus n-ö igaks juhuks, tuleviku tarvis. Seadust ongi praktikas peaasjalikult kasutatud surve avaldamise vahendina ja sundvõõrandamise juhud saab üles lugeda vähestel sõrmedel.

Sundvõõrandamise eeldus on avaliku huvi ning detailplaneeringu olemasolu ja omanikuga läbirääkimiste nurjumine. Kui need eeldused on täitunud, siis ei tohiks enam otsustamisega venitada ja erahuvi peab taanduma. Linn on korraldanud avaliku planeerimismenetluse, mille alusel kohalik kogukond on pidanud võimalikuks just sellise akadeemia rajamist, milleks praegu ehitusluba taotletakse. Sundvõõrandamise seaduse § 3 sätestab üheselt, et sundvõõrandamine on võimalik avalike õppeasutuste rajamiseks. Kunstiakadeemia on ülikooliseaduse alusel avalik-õiguslik isik ning selle tegutsemine avalikes huvides ei vaja tõestamist. Kodaniku silmis on avalik huvi seegi, et linnasüdame vähene ruum oleks väärtustatud arhitektuuriliselt kaunite ja avalike hoonetega, millest õhkub linnalikku rütmi, tihedust ja väärikust ning mitte kilekotikaubandust. Kes on käinud Barcelonas, teavad, et enamik inimesi käib seal maju vaatamas.

Sundvõõrandamist on seni seostatud vaid teedeehitusega. Eraomandi kallale minek bemmi- ja rekka-meeste paremate liiklusolude nimel on ju vaieldamatu avalik huvi. Nii on valitsus mais 2011 otsustanud sundvõõrandada Saku vallas neli hektarit maad Tallinna–Ikla maantee väljaehitamiseks. Terve kunstiakadeemia naaberkinnistu sundvõõrandamine ei oleks kohane abinõu, kuid kuna maja ei ole tsiviilkäibes korteritena, ei ole võimalik ka üksnes varju jäävate korterite sundvõõrandamine. Sundvõõrandamise seadus näeb selleks puhuks ette ka sundvalduse (talumiskohustuse) seadmise, mis seisneb hüvitise eest omaniku absoluutsete õiguste kitsendamises. Septembris 2011 on valitsus seadnud sundvalduse Maardu linnas Tallinna–Narva maantee rekonstrueerimiseks ja viadukti ehitamiseks.

Iseenesest on õige linna seisukoht, et ehitusloa väljaandmiseks on vaja lahendada naabriga insolatsioonivaidlus. Juba 2003. aastal on riigikohus loonud analoogilises vaidluses pretsedendi Võru linnas, kus armsa puumaja kõrvale sooviti rajada neljakorruselist ärihoonet, mille tõttu loomulik päikesevalgus vähenes kaebaja korteris mitu korda. Riigikohus leidis, et naabri omandiõigus ei ole piiramatu ja normidega ettenähtud kolmetunnine loomulik päikesevalgus ei pea olema tagatud eluruumi kõikidele osadele, kuid siiski peab tekkiv mõjutus tagama tervisliku elukeskkonna. Ebamõistlik piirang saab tekkida vaid kokkuleppel omanikuga või sundvõõrandamise kaudu.

Linnas elades põrkuvad omanike huvid alatasa. Keegi ei taga, et aastaid tühjana seisnud krundile ei kerki hoonet, mis varjab sinu suurepärase vaate Pärnu lahele või Toompea siluetile.
Sellist piiramatut õiguspärast ootust ei saa olla ka riigikohtu arvates. Kokkuvõttes võib mind rõõmustava hommikupäikese aastate möödudes ära rikkuda ka naabri krundile minu põhiseadusliku omandi puutumatuse kiuste kasvav aiapidaja lemmik, elupuu. Puu ei küsi, kas selleks oli planeering!

Eelmise aasta sügisesse jääb veel teinegi oluline era- ja avaliku huvi kaalumine. Tallinna halduskohus tühistas kultuuriministri käskkirja, millega võeti arhitektuurimälestisena muinsuskaitse alla Tartu maanteel asuv kunagine valuutapood Turist. Kuus aastat kestnud diskussioon teemal, kas eraomandis olev Nõukogude modernismi suurepärane näide vajab tulevastele põlvedele säilitamist või kõlbab pilvelõhkujaks „edasiarendamiseks”, sai valusa tagasilöögi.

Tähelepanuväärne on seejuures asjaolu, et kohus ei tühistanud ministri otsust sellepärast, nagu ei peaks kohus lähiajaloo säilitamist avalikuks huviks. Kohtuniku seisukoht rajanes asjaolul, et ministeerium ei ole oma otsust piisavalt motiveerinud ega teostanud vajalikus ulatuses kaalutlusõigust, et kohtulik kontroll otsuse sisu üle üldse võimalik oleks. Kahekümnendal iseolemise aastal peame möönma, et valitsusasutus ei tunne haldusmenetluse seaduse ja kohtupraktika elementaarseid nõudmisi. Seega kutsun tarka kultuuriministrit üles tegema uus ja motiveeritum kaalutlusotsus vältimaks eelmise sajandi arhitektuurimaastikule valgete laikude tekkimist. Olgem sama ettenägelikud ja vastutustundlikud kui Nõukogude linnaplaneerijad, kes säilitasid meile vanalinna.

Üha suurem kaal on sellistes kaasustes, nagu kunstiakadeemia ehitus ja Turisti poe mälestiseks tunnistamine, riigikohtu väljaarendatud proportsionaalsuse mõõdupuul. Iga avaliku võimu otsus peab olema sobiv, vajalik ja mõõdukas. Niimoodi kaaludes on tagatud ühiskonna areng ja piisav erahuvidega arvestamine. Ja minge arhitektuurimuuseumisse vaatama Peep Jänese sünnipäevaks valminud ülevaatenäitust. Asju näeb kõrgemalt ja kaugemalt palju paremini kui kõrvalt ja lähedalt.