„500 dopingutesti üle terve maailma, nii võistluste ajal kui ka võistlusvälisel ajal. Mitte ühtegi positiivset testi,” ütles tõeselt ja ausalt 2011. aasta mais toona veel seitsmekordne Tour de France’i võitja Lance Armstrong. Poolteist aastat hiljem tunnistas USA antidopinguagentuur profiratturi spordiajaloo ühe ulatuslikuma dopingutarvitamise ninameheks.

„Mõlemad magistritööd said heakskiidu minu juhendajatelt, komisjonilt, retsensendilt, samuti läbisid need ka plagiaadikontrolli,” kirjutas Anastassia Kovalenko mõni hetk peale seda, kui Tartu ülikool oli teda teavitanud, et tema mõlemad magistritööd on plagiaadid.

Armstrong ja Kovalenko teevad argumenteerides ühe ja sama vea: sellest, et kontroll läbiti puhtalt, ei järeldu, et pettust polnud. Plagiaadikontroll on nagu dopinguanalüüs. Sellega saab tõestada, et keegi on dopingut kasutanud, aga sellega ei saa tõestada, et dopingut pole tarvitatud. Pettuse kohta tõendite puudumine ei tõesta pettuse puudumist.


Avalehele
32 Kommentaari
Loe veel: