Foto: EPA / Scanpix

Majanduses on juba päris pikalt kestnud üks muinasjutt. Nimelt idufirmade sektor on viimasel kümnendil paisunud kohutava kiirusega, põhinedes peaasjalikult investorite odaval rahal ja helesinistel lootustel.

Kahjuks või õnneks puudub idufirmade kohta konsolideeritud statistika, kuivõrd suurem osa ei ole nendest börsil noteeritud. Seega on keeruline hinnata, kui suur on idusektori osakaal reaalmajanduses. Samas oleks huvitav võrrelda näiteks selle sektori ja traditsiooniliste ettevõtete konsolideeritud bilansse, rahavoo- ja kasumiaruandeid. Tõenäoliselt erinevad mõõdikud, marginaalid ja suhtarvud üsna oluliselt. Suuremad idufirmad, kes on n-ö kapist välja tulnud: Spotify, Snap, Uber, Twilio, Pinterest, Lyft ja Tesla on põhimõtteliselt kogu oma tegutsemisperioodi jooksul olnud kahjumis ning põletanud sadu miljoneid ja kohati isegi miljardeid aastas.

Kasumiaruannetes jooksevad nad juba tegevuskulude pealt miinusesse. Sisuliselt võiks öelda, et nad müüvad tooteid ja teenuseid alla omahinna. Kas see ongi nende ärimudel? Kui võtame aluseks ühe levinuma suhtarvu – hinna ja kasumi suhtarvu, mis näitab, kui kallis on aktsia võrreldes saadava tuluga –, siis noteeritud idufirmade puhul pole seda võimalik isegi arvutada. Idufirmade edukust on popim mõõta kasutajate arvu järgi. Idufirmade puhul on kahjum justkui uus normaalsus.
Selleks, et aru saada, kus asjad viltu hakkavad jooksma, tuleb minna tagasi „abc” juurde.

« Avalehele 47 Kommentaari