Priit Põhjala: Gruusia, Georgia või Sakharthvelo?
„Nimed, nimed lõpmata... Te mõtelge vaid, kui palju on maailmas nimesid. Igal kohal ümber kogu selle palli on oma nimi, alates New Yorgi linnast ja lõpetades Konnaojadega.” Sedasi on öelnud keelemees Henn Saari. Eesti kohanimed moodustavad sellest lõputust hulgast tühise osa, enamik on meie, eestlaste mätta otsast vaadatuna välisriikide omad.
Mõned meist puutuvad väliskohanimedega kokku rohkem, mõned vähem, aga neid üldse kasutamata ei saa hakkama keegi. Ja ärksamatel on nende kohta tekkinud hulk küsimusi. Näiteks: miks osa väliskohanimesid on eesti keelde üle võetud algkujul või soovitatakse taas nii kirjutada (Madrid, Venezuela, Venezia), samal ajal kui mõned on mugandatud eesti keele hääldus- ja kirjutusviisile vastavaiks (Helsingi, Itaalia) ning osale on sootuks meie oma ekvivalent, millel puudub nime algkujuga mis tahes sarnasus (Pihkva, Kreeka)?
Või miks ei suudeta jäädavalt kokku leppida mõne kohanime ainuõiges vormis? Nii võib juhtuda, et sõidan Gruusiasse, postkaardi saadan Georgiast, naasen aga juba Sakharthvelost, sest vahepeal on autoriteedid kodumaal kõnealuse riigi nime asjus veel ja veel meelt muutnud. Ons nõnda keeruline alistada kõik väliskohanimed mingile ainsamale reeglile või mallile, et teha nende kasutus lihtsamaks ja loogilisemaks?
Ausalt öelda seostub väliskohanimedega nii palju küsimusi ja vaieldavusi, et küllap oleks arukas sel teemal üldse mitte sõna võtta – kujutluspilt entsüklopeediliste teadmistega kommentaatorite väest, kes kohanimede asjus ainuõiguse jaluleseadmise nimel klaviatuuridele valu annab, on liiga ere. Paar teemakohast repliiki tahaksin siiski vargsi poetada.
Alustame sellest, et väliskohanimedega seostuvad küsimused ja vastuolud ei ole mingi praegusaja mure. Samade asjade üle on vaieldud näiteks ka pool sajandit ja sajand tagasi ning mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal. Seega ei saa valitsevas korratuses sugugi süüdistada tänapäeva keelekorraldajaid või kartograafe või teab keda veel, nagu nii mõnedki keelekasutajad tegema kipuvad; pigem tuleb sellest järeldada, et väliskohanimed ongi selline tüsilik ja muutlik valdkond, kus ei ole olnud ega saagi olema üksüheseid vastuseid – ja nende nimede allutamine mingile ainukehtivale mallile on vaat et võimatu.
On ju väliskohanimesid nii palju ja nad on nii erinevad – meie suhe nendesse niisamuti. Mõnest nimest lahutab meid väiksem aegruumiline vahemaa, mõnest suurem, mõnega seob intiimne suhe, mõnest ei saa elu sees kuulmagi.
Georglased või grusiinid?
Võtame kas või juba mainitud kolmiku – Georgia, Gruusia, Sakharthvelo – ja meenutame selle ümber toimuvat. Keelekorraldajad eelistavad Gruusiat nimekujuna, millel on eesti keeles pikem traditsioon, ent ei pea valeks ka Georgiat. Paljud, kellel on riigiga isiklikum kontakt, tunnistavad ennem Georgia nimekuju, mida vähemasti rahvusvahelises pruugis pooldavat ka grusiinid (georglased) ise. Georgia suurim apologeet on ikka olnud tõlkija Ain Kaalep. Ja lõpuks Sakharthvelo, gruusiakeelne omanimi, mille kasutamine sobiks ju kenasti kokku praeguse (nii Eestis kui ka maailmas, ÜRO tasandil soositud) üldise tendentsiga väliskohanimede originaaliläheduse ja nimevariantide vähenemise poole.
Ega ei saa öelda, et mõni selle kolmiku liige oleks läbinisti taunitav. Ei ole kellelgi õigust päriselt keelustada eesti keelde põlistunud nimekujusid, mida toidab harjumus (Gruusia, ka Itaalia, Kreeka). Ja samuti ei saa keegi panna keeldu nimede rahvusvahelistele või originaalkujudele (Georgia, Sakharthvelo, Madrid) – need on meist olenemata alati õiged.
Vaidlused ei kao kuhugi
Ühtviisi põruksid nii julged revolutsionäärid, kes tahaksid kõik väliskohanimed eesti keelde mugandada või tõlkida (nimesid on lihtsalt liiga palju, et igaühe puhul üksmeelele jõuda), kui ka novaatorid, kelle meelest võiksime kõiki väliskohanimesid kasutada originaalkujul (siis põrkaksime esimese asjana ületamatutele hääldamis-, käänamis- ja tuletamisprobleemidele).
Neil, kes tahavad keelekorraldajailt väliskohanimede kohta ainukehtivaid vastuseid või mingit kindlat mustrit, millest pimesi lähtuda, puudub kahjuks küll arusaam nimesüsteemi keerukusest, selle eri ladestutest ja keele (sealhulgas nimede) muutlikkusest, mis on paratamatu ja tarvilikki. Keelekorralduski on sestap igikestev töö. Muutumatu keel muutuks õige kiiresti kasutuskõlbmatuks, muutliku reaalsuse nõudeile mittevastavaks.
Järelikult ei jää meil muud üle, kui leppida asjaoluga, et ühtesid väliskohanimesid kirjutame ikka nii ja teisi naa, mõndasid lausa mitut moodi. Ja päriselt selgeks ei saa nende kirjutamine meile kunagi. Aeg-ajalt peame ikka oma laisa istmiku toolilt lahti kangutama, et mõne nime kasutusviisi asjus taas kord kohaste teoste või teadlikumate inimeste poole pöörduda – need näitavad meile siis parasjagu sobilikuma suuna kätte.
Sageli piisab sellest, et osata oma valikut – Veneetsia või Venezia, Kalimantan või Borneo – kontekstist lähtuvalt põhjendada ja sellele vähemalt ühe väljaande või kõne raames truuks jääda. Nagu paljud muud küsitavused keeles, taandub ka väliskohanimede kasutus oma rööpsete võimalustega tihti pelgale ühtlustamisvajadusele.
Priit Põhjala,
semiootik
