.

Kampaaniakulude piirangud, teatud liiki reklaami välistamine, riigi raha hulga vähendamine, sularahaannetuste keelamine, firmaannetuste lubamine, detailsem aruandlus.

Mõni räägib ka üldisemalt kultuuri arendamisest, mis on ju samuti võimalik. Ega see siis ainult helkur olnud, mis Eestis kahe aastakümnega liiklussurmad mitu korda alla tõi – ikka mitu asja korraga. Teetähistus, kinnised rihmad, kiiruskaamerad, „Kõik puhuvad” reidid... Ikka need kõik koos mõjusid, kui te mõistate mu analoogiat teises valdkonnas läbimurde toonud lahendustega. Ukrainas vaadatakse autos turvavöö pealepanijat siiani kui natuke mökut, Eestiski olid kunagi kleepsud kirjaga „Siin autos surrakse nagu mees”. Nüüd on teisiti.

Mõjus plaan saab olla ikkagi mitmeastmeline, mitte üks sädelev idee, millega korraks pressiteade lehte suruda. Ja olulisim osa sellest plaanist on ikkagi kontroll. Veel kord liiklusest analoogiaid laenates: kas te tõesti usute, et kui me paneme väiksema kiiruspiirangu, lihtsalt märgi püsti, siis sellest aitabki?

Kampaania, mida polnudki

Kuid praegu on parteide rahaasjad seisus, kus valimiskampaania aruandesse võib kirjutada üsna suvalisi arve, kartmata, et keegi selle pärast liigset tähelepanu osutab. Ere näide on Anna-Maria Galojan. Mäletan, et tollal veel Reformierakonda kuulunud preili tegi endale 2007. aasta riigikogu valimisteks tõeliselt võimsa kampaania, mille tipuks oli telereklaam, kus kandidaat lasi iga lubaduse kinnituseks noole märklauda. Otse kümnesse.

Selline haarava süžeega klipp paistis lausa nõrguvat rahast – toona oli ju ka buumiaeg ja hinda küsida ei häbenetud. Klipp osutus nii põnevaks, et Euronews otsustas, et just see reklaam sobib kajastama kogu Eesti valimismaastikku. Lisaks oli neidu näha ka muudes valimismaterjalides.

Kui aga aruandluseks läks, siis selgus, nagu oleks reklaamid saadud enam-vähem tasuta. Galojani deklareeritud kampaaniakulud jäid alla 17 000 krooni. Meediahinnad on küll väga kõikuvad ja raskelt hinnatavad, aga sellest rahast ei tohiks piisata isegi mitte hädapärase klipi valmistamiseks.

Tollane peasekretär ja praegune kangelane Kristen Michal teatas, et nemad Galojani kulude eest ei maksnud, Galojan aga ütles, et maksis Reformierakond. Peasekretär oli jällegi sõna-sõna-vastu-olukorras, aga tollal ei tundnud õieti keegi selle vastu püsivamat huvi.

Oli kampaania, mille turuväärtus võis väga konservatiivsel hinnangul olla umbes pool miljonit krooni (see pidi ikka silma hakkama, kui isegi Euronews pani seda tähele), aga ametlike paberite kohaselt seda justkui ei eksisteerinudki. Alla 17 000 krooni? Selle eest võid vallas flaiereid jagada ja maakonnalehes mõned reklaamid osta!

Kuid küsimus pole selles, et meid aitaks nüüd väga palju sellesse konkreetsesse juhtumisse kaevumine. Tähtsam on järeldus edaspidiseks. Valimiskomisjonil, riigikontrollil või mis tahes kontrollorganil, kellele see töö antakse, peab olema tuleviku tarbeks võime jõuda sisulise kontrollini, mitte nii, et kui lüngad on täis, siis on hea küll. Kas nad kedagi karistada saavad, on juba vähem oluline. Mõelge ise – riigikontroll suudab ju eri valdkonnad päris põhjalikult läbi uurida ja anda kriitilist tagasidet, mis saab ka tähelepanu. Ja liigne tähelepanu ongi see, mida kardetakse.

Võrreldes eetriaega ja raha

Kui maailmavaate sihtasutuste raha suunataks hoopis iga erakonna tegevus- ja valimiskulude auditiks, mida teevad pädevad ja kriitilised inimesed, oleks Eesti erakondade rahakott juba palju valgem paik. Kontrollorgan peab olema võimeline võrdlema eetrisekundeid ja lehereklaami ruutsentimeetreid, tõstma kära, kui mõne väga silmatorkava kampaania tegija deklareerib liiga väikesed kulud. Vastasel juhul võime näha veel tulevikuski kampaaniaid, mis võtavad silme eest kirjuks, aga mida ametlikes paberites justkui ei eksisteerigi.

Just sellise kontrollorgani asi oleks asjaosalistega ühendust võtta ka juhtudel, kui annetustes paistab midagi kahtlast. Valvur peab näitama, et ta ei maga. Ma arvan, et kalmistuvaht, kes annetas erakonnale 10 000 krooni, ja sekretär, kes maksis parteikassasse 20 000 krooni, ei taha kumbki liigset tähelepanu. Nende inimeste loogilisem panus oleks ehk mõnekümne euro piires. Kuid võimalus, et tähelepanu neid tabab, hoiab vaos nii neid kui ka erakondade kontoreid. Parteide rahastamist riigi poolt mitmekordistati pea kümme aastat tagasi. Nüüd oleks aeg mitmekordistada nende kulude ja tulude valvamiseks mõeldud summasid, sest valvurid on maganud juba liiga kaua.