Priit Simson Foto: Terje Lepp, Eesti Päevaleht

Kui ajaloost saab välja lugeda mingeidki tulevikumärke, siis on Eesti praegustel võimuliitlastel põhjust hirmust võbiseda. Eelmine kord, kui Eestis tehti üks suurem harta, 26 sotsiaalteadlase allkirjaga valitsuskriitiline tekst, oli aasta 2001 ja peatselt pääses poliitikas lahti maavärin. Pilatagu igasugu ümarlaudu ja ringkirju kui palju tahes, lähiajalugu näitab, et harta – see pole naljaasi.

Raudtee segased erastamiskatsed, püüe elektrijaamu maha müüa raha eest, mille jagu saadakse nüüd Eesti Energialt aastas dividende, majandusminister Mihkel Pärnoja (Mõõdukad) salatsemine, peaminister Mart Laari valed teemal, kas ta ikka lasi pumppüssist märki Edgar Savisaare pildi pihta. See oli käärimise taust.

Ülemised alumisteks

Huvitaval kombel olid just praegused laiajad, reformierakondlased toona pisut tule alt väljas, nüüdsed positiivsemal poolel seisjad, mõõdukad (sotsid) ja veidi ka isamaalased (IRL) aga üsna sügavas paariaseisuses. Ja tänase „uues puhtas lootuses” IRL-i jaoks, Eerik-Niiles Krossis nähti tüüpi, kes üritas tuua siia raudteed erastama mingit nime vahetanud kohtulikult karistatud itaallast. Üksteist aastat võib olla pikk aeg.

Võrreldes praeguse hartaga kõlas 26 sotsiaalteadlase pöördumine „Kaks Eestit” tuttavalt: „Eesti ühiskond on jõudnud poliitilisse, sotsiaalsesse ja eetilisse kriisi. Võim on rahvast võõrandunud juba sellisel määral, et rääkida tuleb kahest erinevast Eestist.” Silma hakkab ka paar staažikat hartalast: nii sotsioloog Juhan Kivirähk kui ka ajaloolane David Vseviov olid protestikirjutajad nii nüüd kui tosinkond aastat tagasi.

Valitsusliidu reitingud langesid praegusest märksa hullemini ja rahva toetuse kadu oli toonases avalduses palju reljeefsemalt sees. „Rahva usaldus riigi kolme juhtiva institutsiooni – parlamendi, valitsuse ja peaministri – suhtes on langenud viimase kuue aasta madalaimale tasemele,” loetles kiri. „Kui mais 1999 usaldas Riigikogu 50% elanikest, siis praegu ainult 30%, valitsuse usaldus on langenud 53%-lt 28%-le ning peaministri oma 47%-lt katastroofilisele 22%-le.”

Maavärin poliitikas

Pole selge, kas harta pärast või pärast hartat, aga siis hakkasid asjad juhtuma. Viis kuud pärast 26 kirja väljatulekut valiti valitsusparteide lemmikute Tunne Kelami ja Toomas Savi asemel riigi presidendiks Arnold Rüütel. Seda nimetati maakate kättemaksuks ülbuse eest. Kaheksa kuud hiljem tõusis Edgar Savisaar Tallinna linnapeaks ja on sellel kohal väiksemale pausile vaatamata siiani. Üheksa kuud pärast „harta” avaldamist lagunes „valgete jõudude” kolmikliit. Tabu „Me ei tee koostööd Keskerakonnaga” oli murtud, Reformierakond jätkas koos keskparteilastega vähemusvalitsuses. Kunagised tähtsad tegelased, ministrid Mihkel Pärnoja ja Toivo Jürgenson kadusid poliitikast ega ole sinna õieti tagasi tulnudki.

Poolteist aastat pärast 26 kirja peeti kohalikud valimised, kus Mõõdukad ega ka Isamaaliit ei pääsenud isegi Tallinna volikokku. Platsi olid tulnud uued tegijad, respublikaanid, kes võisid öelda, et neil on uus, teistsugune ja parem poliitika.

Jah, 26 kirja osas kratsisid ka mitmed poliitikud pead, et mnjaa, tõesti tõsised teemad, arutame. Aga arutada polnud enam midagi, oma parteisid oleksid saanud nad päästa vaid iseenda seast kiiresti kedagi ohverdades. Vaatan neid reformierakondlaste ringkirju maakonnalehtedes, kus räägitakse, et „poliitiku elu ongi raske ja kriitika käib asja juurde” ja kuulan samas, kuidas mõni minister vabakondasid vihakondadeks nimetades edasi kütab. Asjata. Eelmise korra põhjal otsustades saaks siin veel midagi päästa vaid kapitaalremont. Ühiskirja teksti võib igatepidi kritiseerida, kuid sümptomina kõlab ta kui maavärinahoiatus. Pole võimatu, et Harta 12-ga on nagu põlluga: narri üks kord...