Priit Simson: Kas alkoholi kättesaadavuses on üldse asi?
Suitsunurgas uue koalitsiooni sõlminud terviseminister Jevgeni Ossinovski on hakanud meist tervislikult käituvat ja mõtlevat rahvast tegema, ise alkoholitootjaid igal sammul sarjates ning nimetades neid inimeste surmade arvelt rikastujateks.
Äkilise vagaduse perioodil on hõlbus saada külge endale joomarluse õigustaja silti, kuid käibelolevad argumendid logisevad igast otsast.
Esiteks, alkoholiaktsiisi tõusu Eestis saadab õigustus, nagu oleks peaprobleem Eestis alkoholi liiga kerge kättesaadavus.
Alkohol on pea igal pool kättesaadav
Tegelikult on maailmas pea igal pool alkohol kättesaadav, ainsad paigad, kus ta pole, asuvad islamimaades ja Põhjamaades, samuti USAs “piiblivöö” piirkondades.
Muidugi on alkohol kahjulik, kuid alkoholi kättesaadavusel on suhteliselt vähe pistmist inimeste tervise ja keskmise elueaga. Suuremas osas Kesk-Euroopast on õlu, vein, aga ka kange alkohol hõlpsasti kättesaadav. Tublisti õlut tarvitav Saksamaa elab kaua ja kenasti, keskmine eluiga ulatub 80 aasta kanti. Ameerikas näiteks rakendatakse alkoholile märksa suuremaid piiranguid, kuid sellele vaatamata on seal keskmine eluiga mõnevõrra lühem. Seega, ilmselt on teisi, tervist rohkem mõjutavaid asjaolusid.
Kindlasti pole Eestis alkohol kuidagi kättesaadavam kui paljudes teistes Euroopa riikides. Vastupidi. Keskmisele sakslasele, aga ka tšehhile või kreeklasele on see kindlasti palju kättesaadavam. Tšehhi keskmine palk on meie omale üsna lähedane, pubis maksab aga õlu sama palju kui meil poes – kusagil poolteist eurot kann. Kreeka keskmine palk on meie omast silmatorkavalt suurem, kuid suuremate linnades restoranides saab pooleliitrise õlle kätte kahe ja poole euroga – hind sama, mis meil Kopli lõpus või odavates külabaarides. Jah, ja seda juuakse. Jah, ja kreeklastel on parem tervis.
Alkoholi kättesaadavus ei tähenda seega kuidagi, et inimesed kõik kättesaadava ka kohe ära jooksid. Argument, et kogu uurimus ja ettepanekud on rohelises raamatus kirjas, ei tee seda mingil moel teaduslikumaks, vaid mahub pigem pseudoteaduse alla.
Jah, ajaloo vältel on olnud erinevaid alkoholi müügipiirangute ja lausa kuiva seaduse perioode, need on isegi andnud mõningaid tulemusi, kuid toonud kaasa teisi, vähemsoovitavaid tagajärgi. Pisitasa hakkab ununema, et see oli sel sajandil, kui Pärnumaal end mitukümmend inimest salaviinaga mürgitada lasid ning CNNis ilmusid riimuvad pealkirjad “Poison brew kills 22 in Estonia” ("Mürgipruul tappis Eesti 22 inimest") – ja see oli alles suremise algus. Ning valdavalt on “kuiva unistuse” perioodid asendunud teiste, leebemate ajastutega.
Rikastele on naps kõige kättesaadavam
Rahandusministeeriumi poolt on kosta olnud kosta argumente, nagu suuremate sissetulekute ning odavneva alkoholi tingimustes hakataks rohkem jooma. Suurem rahakott ja odavam hind tähendab ju kokkuvõttes kättesaadavamat alkoholi. Selle loogika järgi peaks ühiskonna rikkam osa olema sügavale alkoholismi sohu vajunud. Neil on ju rohkem raha, et seda osta. Tegelikult aga näeb vindisemat seltskonda pigem vaesema rahva pubides-kõrtsides, mitte rikkama rahva seas, ehkki neile peaks alkohol olema ju hinna poolest igati hästi kättesaadav.
Ühiskonna küpsemine on alkoholi rolli märksa tõhusamalt vähendanud kui seda ükski otsesem jõumeede suudaks. Nõukogude aastate keset päeva lausjoomine on kadunud ka tööelust. Alkohol on taandunud muudel põhjustel kui riiklik karskusekampaania – ammu enam ei joo kasvõi mu enda kolleegid ajakirjanikud nii nagu Sergei Dovlatovi päevil. Suured viinamehed on toimetustest lahkunud, sest nad ei pea kapitalistlikule tootmispainele lihtsalt vastu.
Tervise eest seismine ei saa muutuda tervisediktatuuriks, ehkki oleme juba kuulnud argumente, et “sinu haigus põetakse läbi minu kulul.” Kui me seda loogikat laiendame, siis võiksime trahvida kõiki ülekaalulisi, kes poest jäätise ja saiaga väljuvad ning pole astunud päevas kohustuslikku 10 000 sammu. Kas oleme valmis sel määral ühiskonnas isikuvabadusi ohverdama? Loogika on ju sama.
