Lauri Õun Foto: DELFI

Üheksa aastat tagasi tapeti ühes Londoni pargis minu kooliõde Egeli Rästa, kes tegi seal parajasti sörkjooksu. Mäletan blondi juuksepahmaka ja vaiksevõitu olekuga Egelit päris hästi. Harjumus jooksmas käia imbus Egelisse samadest Elva männimetsadest, kust minussegi. Harrastusel olid oma varjuküljed. Väikelinna parkides võis näha tüütuid tegelasi: üksikuid liputajaid ja kummaliste riietumistavadega „sukkpüksimeest”. Ent nad polnud ohtlikud. Suuremates linnades tegutsesid agressiivsemad tegelased. Egeli tapjale Garath Daviesele määrati 18-aastane vanglakaristus.

Kahjuks on ka Eesti maniakid tuvastanud, et pargid ja terviserajad on ohvrite varitsemiseks sobilikud. Harju maakohus määras sel nädalal pooleaastase tingimisi vanglakaristuse Lauri Õunale, kes üritas maikuus Tallinnas Rahumäel 21-aastast tütarlast riidetükiga kägistada. Niisugune karistus tähendab maniaki kohtlemist siidkinnastes.

Kas sul on olnud ohtlikke kogemusi terviseradadel? Jaga oma kogemust kommentaariumis või kirjuta arvamus@epl.ee!
Avalehele
205 Kommentaari
Loe veel: