Professor Alon Tal: ära karda e-tõukeratast, sõida temaga!

Poliitikud kipuvad elektrirattaid surnuks reguleerima, ehkki neile peaks hoopis hoogu juurde andma.

Elektrilised jalgrattad ja e-tõukerattad on vallutanud tänavad. Meedia ja poliitikute hirmud liiklusõnnetuste, ärakohutatud jalakäijate ja linnapildis valitseva üldise korralageduse pärast tipnevad aga tihti mõttega uus tehnika sootuks keelata. Siiski jääb kriitikutel midagi kahe silma vahele: väike, kaasaskantav, elektri jõul töötav transpordivahend kujutab endast tohutut võimalust vähendada kasvuhoonegaase ning liiklusummikuid, üleüldisest stressist rääkimata.

E-tõukeratas, mis sõidab keskmiselt 16 km päevas, toodab kolm ja pool kilo vähem süsihappegaasi kui auto, mis läbib sama distantsi (see kehtib küll võrdluses väga saastavate autodega – toim). Seega, kui 10 000 inimest vahetaks auto tõukeratta vastu, satuks õhku 35 tonni vähem süsihappegaasi. Kui vahetuse teeks 5 miljonit inimest, toodaksid nad süsihappegaasi küll 370 tonni päevas, ent see oleks vaid 2% sellest, mida toodab päevas sama hulk autosid. Probleem seisneb selles, et liikluskorraldajad ja nende eelarveid ette kirjutavad poliitikud pole veel taristut piisavalt ümber korraldanud, et liiklusrevolutsioon teoks saaks.