Pühapäevases Eesti Päevalehes astus rahvaerakondlane Tõnu Kõiv üles sedalaadi kirjatükiga, millist pole enam hulk aega nähtud. Aga ega see ka ilmsesti viimaseks ei jää. Keskerakonna ründamisel on seekord kokku miksitud kõik vanad müüdid – à la talongid ja võilaod ning lisaks veel uuemast nii naiste hullutamine kui ka mullivannid jne. Ning milleks kõik see ja millega seda küll looritatakse? Oma suure murega Kohtla-Järve linlaste ja sealses soojamajanduses toimuva pärast? Uskumatu. Kui see oleks tõepoolest nii, siis võiks eeldada pigem asisemat analüüsi olukorrast ja võimalikest lahendusvariantidest, mitte sisutühja lahmimist.
Mõistagi on Keskerakonnal võimalik samas laadis vastata. Näiteks võtta pikalt ette rahvaerakondlase endise välisministri Toomas Hendrik Ilvese kangelasteod oma elukondlike probleemide lahendamisel – segadused Nõmme ja Keila-Joa valitsusresidentside kasutamise ja tasumisega. Kogu loo puhul pidi peaministergi üsna ebameeldivalt vingerdama mitme ajakirjaniku küsimuste ees. Ning ega Ilves julgenudki parlamendi ette valitsusresidentside küsimuses vastust andma tulla. Viivitas sellega niikaua, kui vähegi sai ning igati ebameeldivast vastamisest päästis teda vaid tagasiastumine.
Ehk siis Tõnu Kõivule arusaadavas keeles – suured segadused riigi residentside kasutamisega, täitmata lubadused sõlmida Venemaaga piirileping, parlamendi liikmete arupärimistele mittevastamine jms – see on Rahvaerakonna igapäevaelu. Tõsi, ma ise ei ole ka täiel määral nii räige hinnanguga nõus. Kuna Kõiv ise ilmselt ei tahagi analüüsida Kohtla-Järve soojamajandust, siis tuleb vähemasti siinkohal teha tema eest parteilises propagandatuhinas tegemata jäänud töö ning olukorda selgitada.
Põhiprobleemiks Kohtla-Järvel on pikaajaliselt maksmata soojaarved. Neist suur osa ei ole ainult praeguse keskerakondliku linnavalitsuse aegsed, vaid ka eelneva linnavalitsuse ajast. Osa võlglasi pärineb koguni 1993. aastast, seega veelgi varasemast.
Kokku on linnas 30 000 soojatarbijat, neist 27 000 korterit ning 3000 firmat ja eramaja. Korteritest on omakorda umbes 12 000 stabiilselt võlgu, lisaks veel firmade võlad. Kõik võlad kokku on umbes 25 miljonit ning teisalt umbes 15 miljonit on Kohtla-Järve soojusettevõte võlgu omalt poolt Eesti Põlevkivile, lisaks veel väiksemad võlad.
Seega, tegemist on surnud ringiga, kus numbrid kahelt poolt aina kasvavad. Ja sellest polegi muud pääsu, kui et igaüks peab hakkama elama jõukohaselt. Maksma oma arved ja seda ka juhul, kui tegemist on ilmselt tänases Eestis kõige odavama soojusega, kus kuni käesoleva aasta novembrini maksis üks megavatt-tund soojust 209 krooni. Võrdluseks – Tallinnas on see hind praegu 349 krooni MW/h, mõnel pool üle 400 krooni.
Ka parempoolsetest võrsunud rahvaerakondlased peaksid aru saama, et lõpmatuseni võlgu elada ei saa. Siinkohal võib meelde tuletada senist käitumist Jaanilinnaga, kus samuti hakati tasapisi veekraane kinni keerama. Analoogilised probleemid on kuhjunud Kohtla-Järvel ning kunagi tuleb neid lahendama hakata. Ning selleks peab langetama nii mõnegi ebapopulaarse otsuse. Aga seda tuleb teha üsna sõltumatult sellest, milline on kellegi erakondlik taust. Lisaks tuleb silmas pidada üldist regiooni olukorda – mitme suurettevõtte äsjased pankrotid, koondamised, lühendatud tööajad jm.
Paraku ei tule Kohtla-Järvel aastatega kujunenud võlgu-elamise mõttelaadi muutumine kergelt. Ka Tallinnas on võlgu elavatele ühistutele esitatud konkreetseid ähvardusi sooja katkestamiseks või on energiasüsteem välja lülitanud võlgnike elektrisüsteeme. Kohtla-Järvel on teatud takistuseks veel eelmise linnavolikogu pretsedenditu otsus, mille kohaselt soojusettevõte ise pidi sõlmima otselepingud korteritega. Tehnilistel põhjustel jäid need mõistagi sõlmimata – sest soojaettevõte ei saa otse arveldada kümnete tuhandete klientidega. Ikka kas ühistutega või kinnisvara hooldamise firmadega.
Nii et kõik kokku on andnud üsna keeruka olukorra. Võimalik, et lahendusviiside otsimise puhul on isegi hea, et nii linna kui ka soojusettevõtte eesotsas on keskerakondlased. Või minugipoolest mõne teise erakonna esindajad. Vähemasti pole sellisel juhul osapoolte vahel vaja eeldada otsest päevapoliitilist vastutegutsemist ega kiusatust tänast olukorda poliitilistel põhjustel enda kasuks tarvitada.
