Psühholoog Herbert Scheithauer: kiusamise eest vastutab koolijuht
Eesti avalikkust rabasid mobiiltelefoniga filmitud kaadrid, kus näidati ühe koolitüdruku jõhkrat väärkohtlemist. Koolipsühholoogid ütlesid, et õpilased muutuvad üha vägivaldsemaks. Professor Scheithauer, kas see peab paika ka teie kodumaal?
Vastamiseks saame me tugineda esiteks statistikale, kui palju avaldusi on koolivägivalla kohta tehtud, ja teiseks küsitlustele, mille raames on tuhandetelt õpilastelt uuritud, kas nad on ise kogenud koolivägivalda.
Vägivallast räägitakse üha rohkem, aga tegelikult on vägivalla tase hoopis langenud. Ühiskond on muutunud tundlikumaks. Varem ei esitatud koolivägivalla kohta kaebusi ja teiste kiusamist peeti isegi heaks tooniks. Tänapäeval leitakse, et kiusamine on vägivald ja seda ei tohi juhtuda.
Milliseid lapsi koolivägivald eriti ohustab?
Uuringud näitavad, et ohvrid on suurema tõenäosusega tagasihoidlikud, neil on vähe sõpru ning nad õpivad koolis ja klassis, kus on negatiivne õhkkond. Aga need tegurid ei ole vägivalla põhjused, vaid riskifaktorid. Kiusamise ohvriks võib langeda igaüks.
Ja kes kipuvad teisi ise kiusama?
Enamik on pärit kodudest, kus vägivalda peetakse eesmärkide saavutamise vahendiks. Laps näeb, et isal on kombeks karjuda, kurjustada, et saada oma tahtmist, ja ta hakkab vägivalda strateegiaks pidama.
Sellepärast on tähtis, et vägivallale tuleb alati negatiivselt reageerida. Kui seda ei tehta, võib juhtuda, et vägivallatseja saavutab jõuga oma eesmärgi: kaasõpilased vaatavad, et see on kõva kutt, keda imetletakse. Ja vägivallatseja mõtleb, et vau, ma olen eriline, ma saavutan jõuga oma eesmärke. Kui see on juhtunud, hakatakse jõudu veel sagedamini rakendama.
Millised kiusamisvormid on koolis enim levinud?
Need on seotud vanusega. Nooremate laste puhul esineb sagedamini füüsilist vägivalda, suuremate laste seas verbaalset ja sotsiaalset kiusamist: sõimamist, kellegi grupist väljaarvamist. Sotsiaalne kiusamine on ka teiste laimamine ja tagarääkimine. Tavaliselt esinevad ohvri puhul kõik vägivallavormid koos: lüüakse, arvatakse grupist välja, laimatakse.
Kuidas mõjub kiusamine lapsele?
Suurbritannias on uuritud nii kiusamise vahetut kui ka pikaajalist mõju – kui kiusamise ohvriks olemisest on möödas juba 20 aastat. Mõju on suur: ärevushäired, depressioon, psühhosomaatilised häired, kõhuvalud, peavalud. Laps ei lähe enam kooli, saab halbu hindeid.
Pikaajalises plaanis võib juhtuda, et laps jääb ka edaspidises elus ohvriks: ta tõmbub üha rohkem endasse, on järjest depressiivsem, hirmunum. Need, kes on kooliajal teisi kiusanud, muutuvad tulevikus sagedamini kriminaalseks, neil on käitumishäired, suurem depressiooni- ja suitsiidirisk. Varem on arvatud, et kiusajaks olemine edaspidist elu ei mõjuta – kiusaja oli ju tugev!
Me teame, et 10–12% Saksamaa lapsi on regulaarse kiusamise ohvrid, s.t vähemalt kord nädalas (Eestis kannatab koolivägivalla all 20% õpilasi – toim).
Kui laps toimuvast ei räägi, siis kuidas saavad vanemad aru, et nende laps on ohver?
Kehalisest väärkohtlemisest on lihtne aru saada: laps tuleb koju, tal ei ole jakki, raha, kella, näol on sinikad. Paljudest kiusamisvormidest aga palja silmaga aru ei saa. Kui näen, et mu laps muutub üha vaiksemaks, depressiivsemaks, kardab kooli minna, tal on kõhuvalud, ta magab öösiti halvasti, siis osutab see, et miski on valesti. Lapsega tuleb rääkida. Vaja on usaldust, paljud lapsed tunnevad kiusamise ohvriks sattumise tõttu piinlikkust.
Kui märkan, et mu tütar või poeg on lärmakas, liiga temperamentne, üritab eesmärke vägivallaga saavutada, siis võibolla kiusab ta teisi. Aga kuna paljud kiusajad tulevadki vägivaldsetest kodudest, on raske uskuda, et kiusajate vanemad seda märkavad.
Kuidas peaksid reageerima kiusatava vanemad?
Minu isa ütles ka mulle midagi sellist, et ole tugev, löö vastu. Aga see on väga naiivne arusaam kiusamisest. Vastulöömine võib üheks hetkeks avaldada positiivset mõju, aga mitte pikemaks ajaks. Vägivallale järgneb vägivald.
Me peame töötama terve klassiga. Igal õpilasel on kiusamises roll: üks kiusab, teine on kiusatav, kolmas on pealtvaataja. Kui kiusamisele ei reageerita negatiivselt, saab kiusaja ikka ja jälle signaali, et nii ongi õige. Koolid peavad kiusamisjuhtumitele väga negatiivselt reageerima!
Kui last kiusatakse, peavad vanemad õpetajatega rääkima. Kahjuks öeldakse koolis sageli: meie koolis ei ole probleemi, teie laps on ise süüdi! Nii saab kiusamise ohver teist korda ohvriks, see on tüüpiline ohvri süüdistamine (blaming of the victim – see termin käib ka selle kohta, kui vägistamise ohvriks langemises süüdistatakse naist ennast – toim). Siis peavad vanemad seisma kindlalt oma lapse seljataga.
Mõned ütlevad, et ohver peab ise midagi tegema. Aga ma ei saa eeldada, et minu laps, kes on ohver, peab leidma üksi endast jõudu sellest välja tulla!
Aga teise kooli minek?
See on vale. See tähendab ohvri karistamist. Tegelikult peaksid koolist lahkuma vägivallatsejad või neid tuleks vähemalt karistada. Kui teise kooli minnakse sama linna piires, võivad kuuldused, et last kiusati, sinna edasi levida ja laps ei pääse ohvri rollist.
Mida õpetajad teha saavad? Kõnealuse Eesti koolikiusamise puhul väitsid direktor ja klassijuhataja, et nad ei olevat aimanudki. Ehkki raske on uskuda, et pedagoogid ei märka grupi võimusuhteid.
Mina ka ei usuks. Võtmeroll on kooli juhtkonnal. Esiteks peavad õpetajad teadma, millal neil on kohustus reageerida.
Teiseks peab koolis valitsema üksmeel. Kõik õpetajad peavad õpilaste vägivallategudele ühtemoodi reageerima. Ei saa olla nii, et üks õpetaja reageerib, teine mitte. Üks karistab, teine mitte. Juhtkond peab ütlema: kiusamine on halb, me tahame sellest lahti saada. Kolmandaks on tähtis, et koolivägivallaga tegeletaks pidevalt, mitte nii, et korraldatakse mingi projekt ja siis arvatakse, et järgmised aastad on muretud.
Mida peaks tegema õpetaja, kes näeb, et üks laps lööb teist?
Kui ma näen, et koolitrepil üks poiss teist kiusab, ei tohi ma vaadata sellest mööda, vaid probleemile otsa. Ma räägiksin kolleegidega, kas ka nemad on oma tundides märganud, et üks poiss kiusab teist. Ja kui selgub, et üht last kiusatakse, siis on Saksa koolidel sellisteks juhtudeks kriisiplaan.
Ohvrile tuleb abi anda ja näidata, et see, mis talle tehti, ei ole õige. Ja süüdlasele tuleb näidata, et ta käitus valesti. Töötada tuleb terve klassiga.
Õpilasi tuleb julgustada kiusatavate kaitseks välja astuma. Õpilased peaksid omaks võtma sotsiaalse normi: kiusamine on vale, see ei ole äge, teiste kiusamine on halb – mina ei kiusa teisi ja kui kedagi kiusatakse, siis ma sekkun. Neid ideid tuleb lastele üritada edasi anda nende endi eakaaslaste kaudu, see mõjub rohkem kui õpetaja epistel.
Eesti ajakirjandus avaldas meie intervjuu algul kirjeldatud tüdruku peksmisest pilte – ehkki nägu polnud äratuntav. Kuidas te psühholoogina sellele vaatate?
See ei olnud õige. Esiteks valmistas see ohvrile lisakannatusi. Teiseks vallandavad sellised pildid ühiskonnas hirmu ja õõnestavad turvatunnet, tekib tunne, et „elu ongi selline”, ehkki see ei vasta tõele. See normaliseerib vägivalda. Kolmandaks võib oletada, et leidub inimesi, kes arvavad, et piltidel näidatu ei ole üldse hull, ja hakkavad seda matkima.
Herbert Scheithauer
(snd 1970)
on Berliini vaba ülikooli arengupsühholoogia ja kliinilise psühholoogia professor. Ta on uurinud koolikiusamist ja koolitulistamisi. Tema kureeritav koolivägivallavastane projekt Fairplayer pälvis tänavu Euroopa kriminaalpreventsiooni aastaauhinna.
