Psühholoog Malle Karjatse: kui keegi on teinud midagi halba, siis kuigi talle on andestatud, ei anta talle preemiat

Meie ühiskonnas on kõik hakanud mõtlema, mida teha, kui keegi on olnud vägivaldne. Ma ei ütleks isegi, et asi on selles, et üks mees on olnud vägivaldne, kuid antud juhul oli see mees.

Kas vabandusest piisab? Ühiskonnale võib-olla küll, aga kindlasti mitte sellele inimesele endale.
Tema elu ei saa samamoodi edasi minna. Küsimus ei ole, kas meie andestame, andestada saab siiski see inimene, kellele on kurja tehtud.

Küsimus on, kas see vägivaldne inimene on nüüd rehabiliteeritud, muutunud ja sobiv isik auväärse üleasande täitmiseks. Kas ta on muutunud, kas ta on ohutu?

Vabandamisega nõustub igaüks, kui ta jääb muidu millestki ilma. Oma erialase töökogemuse põhjal arvan, et inimene, kes on teinud midagi halba, ei taha kohe minna tribüünile ja särada, kui ta tõsiselt kahetseb. Ta tahabki andeks paluda ja ise muuutuda. Ta vajab aega ja abi, et endas selgusele jõuda. Eks vägivalda ravitakse ju ikka viha juhtimise kursustega. Ka individuaalnõustamisega. Ja see kõik võtab aega ja mõnel juhul eriti palju.

Kui keegi on teinud midagi halba, siis kuigi talle on andestatud, ei anta talle preemiat.

Süütundega inimene teab, et ta on teinud midagi halvasti, aga ta ei taha tegelikult ei muutuda ega ka andeks paluda ja veelgi vähem tegu heastada.

Kahetsustundega on täiesti vastupidi. Inimene tahab ennast muuta, tahab andeks paluda ja tahab heastada. Ja ta leiab selleks palju võimalusi.

Me võime kõik sellele või mõnele teisele vägivaldsele inimesele andestada, aga see veel ei muuda seda inimest. Eelkõige peab inimene kahetsema, saama abi ja siis saama uue võimaluse, aga isegi siis ei tähenda see tingimata võimalust saada presidendiks või mõnda muut olulist ametit. See tähendab lihtsalt võimalust ennast tõestada. Eelkõige on tähtis ohutus. Kui inimene ei ole veel paranenud, siis ei peaks teda panema olukorda, mis on eriti stressirohke ja vastutav ja kus ta niigi suur nõrkus võib avalduda ja seda vastu ta enda tahmist. Ta võib olla ohtlik ja käituda vägvaldselt, eriti stressiolukorras.

Meie presidendi soov, et me andestaksime on väga ilus, aga natuke tühi. Meie andestamine ei muuda ju seda inimest ja ei õigusta talle selle töö andmist. Aga andestame siiski, lihtsalt käitume mõistlikult ja anname väärika koha väärikale inimesele.

Me andestame ja jääme siiski endale kindlaks. Haigus vajab ravi. Aga on ka pedagoogiline aspekt.
Kui keegi on teinud midagi halba, siis kuigi talle on andestatud, ei anta talle preemiat. Piltlikult öledes, teda ei valita kohe presidendiks. Kuigi hiljem, miks mitte, kui oleme veendunud tema väärikuses.