Psühholoog Sirje Agan: lapsed tuleb jälle mängima õpetada
•• Sirje Agan, lugesin äsja intervjuud ühe saksa psühholoogiga, kes väitis, et just pärast puhkuste hooaega ja jõule esitavad inimesed enim lahutusavaldusi ja tulevad kõige rohkem paarinõustamisse. Teie olete pikalt tegutsenud pereterapeudina, kas olete ka midagi sellist täheldanud?
Ma ei saa seda oma kogemusele toetudes kinnitada ega ümber lükata. Pole ka selle pilguga väga mõelnud või seost otsinud. Küll aga tundub see päris loogiline, sest kui on rohkem aega – nagu puhkuste või jõulude ajal – ühtpidi olla koos partneriga ja teistpidi olla koos iseendaga, siis ilmselt on lihtsam jõuda asjades arusaamisele või teha otsuseid. Vaevalt et lahkuminekud sünnivad üleöö, need on väga pikad protsessid. Selleks et selgust saada, on vaja aega.
•• Kui vaadata statistikat, siis Eesti paistab Euroopas silma üsna suure lahutuste osakaalu poolest. Miks see nii on?
Küllap on siin mitmeid põhjusi. Vahel tundub, et inimesed orienteeruvad perekonnas aina rohkem sellele, et korraldada oma pereelu kuidagi edukalt, kasvatada ülihästi oma lapsi. Aga meie-suhe, paarisuhe, mehe-naise suhe jäetakse kõrvale.
Ma ei pea ka õigeks, et lapsi tahetakse alati ja igale poole kaasa võtta: kontserdile, restorani, sünnipäevale. See ei tohiks saada eesmärgiks omaette, sest nii ollakse kogu aeg koos olles vanemate rollis. Vahel küsin ma paaridelt: millal te viimati midagi koos kahekesi tegite?
Probleemiks on ka liigne keskendumine sellele, mida meie saavutusühiskonnas on nii palju: et peame kogu aeg kuhugi jõudma, liikuma, muretsema uue kodu, panema lapsed veel parematesse koolidesse, tegema karjääri, liikuma ametiredelil, saama aina rohkem tunnustust väljastpoolt. Nii ongi üsna lihtne see mehe ja naise suhe kaotada või unarusse jätta.
•• Mida te selle all mõtlete?
Suhte hoidmiseks on vaja teineteisega rääkida iseendast, rääkida „meist”. Võib öelda, et see „tuleb rääkida” on äraleierdatud tõde. Enamik paare teab seda ja usub, et nad räägivad omavahel. Aga iseküsimus on: millest nad räägivad? Üks mu klient ütles, et avastas, et ei räägi oma naisega muust kui lihast ja kalast. Räägitakse väga palju sellest, mis on meie ümber, mitte sellest, mis on meie sees.
•• Ehk siis sellest, et kardinad on pleekinud ja muru tahab niitmist?
Jah, ja mida süüa teeme, kuidas lastel läheb. Aga ei räägita iseendast, sellest, mida ma mõtlen, mida ma vajan, mida tunnen, millest unistan. Alles hiljuti küsisin ühelt paarilt seansil, mis on see, mida nad on õppinud oma vanematelt. Järgmisel korral ütles mees: küll see, mida küsisite, oli huvitav, arutasime seda naisega mitu õhtut järjest.
Põhiline pole see, kui palju aega teineteisega rääkimiseks kulutatakse, vaid see, millest räägitakse. Endale tähtsatest asjadest ei saa rääkida möödamines või kuhugi kiirustades.
•• Aga võib olla ka olukordi, kus üks tahab rääkida, aga teine ei taha kuulata.
Jah, nii või juhtuda. Kui kogetakse, et oma partneriga ei saa rääkida, siis arvatakse, et seda võiks teha väljaspool kodu. Nii võibki tekkida olukord, kus partner ei ole minu jaoks nii tähtis.
Samas on iga suhe alguses mingis mõttes ebavõrdne: sageli on nii, et üks partner avab ennast teisele kiiremini, lihtsamini, meelsamini. Ja kui teine järele ei tule, siis on väga raske. Suhe muutub asümmeetriliseks.
Samas kui kokku satuvad inimesed, kes kumbki ei taha end teisele sügavalt avada, on mõlemad rahul, sest olukord on võrdne. Aga lähisuhtest võime ikkagi rääkida siis, kui oleme ennast partnerile avanud, avalikustanud oma mina.
•• Pereteraapias vaadatakse muu hulgas suhete ja elu mustreid tervete põlvkondade kaupa, eeldades, et need kipuvad põl-vest põlve korduma. On see nii?
Suhtlemise vundamendi võtame kaasa lapsepõlvest ja see muster on tõepoolest väga korduv. Kord rääkis üks noor ema, et ta on ise pärit väga range kasvatusega kodust ning oli aina ja alati mõelnud, et kui tal kunagi on endal lapsed, siis kasvatab ta neid kindlasti teisiti. Nüüd aga, olles ema, kipub kõik vastupidi hoopis korduma: ta jätab oma karjuva lapse lastesõime, nõuab viivitamatut mängu lõpetamist, kui on söögiaeg. Ja nõnda edasi. Aga näiteks lahutused ei kipu põlvest põlve korduma mitte ainult seetõttu, et lahutus kui selline on näidiseks, vaid sellepärast, et lapsed on kogenud vanemate paarisuhet, kus on palju konflikte, pingeid, stressi.
Kui ma tahan, et mu lapsed oleksid õnnelikud, siis on oluline eeldus, et ma ise oleksin õnnelik. Ja see, kas ma olen õnnelik, sõltub sellest, kas ma saan olla see, kes ma tegelikult olen, teha asju, mis mind tõeliselt innustavad ja köidavad.
Võiksime vähem muretseda asjade pärast, mida meil veel ei ole, ning osata nautida ja hinnata seda, mis meil on.
•• Tegin paar aastat tagasi intervjuud Tartu ülikooli arengupsühholoogia professori Tiia Tulvistega. Ta ütles, et kui eesti kodusid teiste maade omadega võrrelda, siis meil öeldakse lastele hästi palju, mida nad peavad tegema. Vähem arutletakse, räägitakse sellest, mida isa, ema või laps päeva jooksul tegi.
Kindlasti tuleks lastega rohkem arutleda, rääkida sellest, mis on meile-neile oluline. Rääkida saab juba väga väikese lapsega, kahe-kolmeaastasega. Ja mitte ainult rääkida, vaid küsida ka tema arvamust – pildiraamatu kohta, selle kohta, millised püksid ta jalga panna tahab, mida ta süüa-juua soovib.
Valikuid tegema õppimine on tohutult oluline. Olen mõelnud, et sageli puuduvad kodus kohad, kus inimestel oleks hea omavahel rääkida. Kokkamine, mis on praegu väga populaarne, võiks olla hää eeldus, et rohkem istutaks ümber laua. Ja suure laua taga istudes peale söömise kindlasti ka räägitakse rohkem.
•• Mis on selle tagajärg, kui vanemad suhtlevad lapsega valdavalt kamandavas käskude-keeldude stiilis?
Tal on raske hilisemas elus ise otsustada, ise valikuid teha, kogu aeg peab olema keegi, kes ütleb, mida teha ja kuidas teha. Tänapäeval räägitakse palju loovusest – see aitab elus paremini toime tulla – ja loovuse kujunemise puhul on oluline, et laps saaks ise oma peaga mõelda. Lapsel, kes elab vaid käskude-keeldude maailmas, on rohkem negatiivset stressi. Selline laps ka haigestub kergemini.
On oluline, et vanemad seaksid lastele piire, aga seda ei pea tegema autoritaarsel viisil. Ka neid asju saab teha lastega koostöös, sest lastele meeldib mõista, miks on sellised piirid head, näiteks: miks ma ei tohiks olla arvutis rohkem kui pool tundi?
•• Teie ei poolda laste piiramatut arvutikasutust?
Ei poolda. Olen palju mõelnud, et vanemad peaksid lapsi rohkem mängima õpetama. Me olime mõned nädalad tagasi ühes väikelinnas, kus mina ja seltskond täiskasvanuid pidime aega veetma ühes vanas lagunenud aias. Rääkisime suurte inimeste tähtsat juttu ning seltskonnas oli ka kaks last: minu kaheksa-aastane poeg ja veel üks sama vana tüdruk. Istusime aias, kus oli kaks kuivanud õunapuud ja tuule käes lokkav hein. Esialgu tundsin muret, et lastel hakkab igav, kuna aega oli paar tunnikest.
Aga kui ma pooleteise tunni pärast laste juurde läksin, siis üks laps istus ühe, teine teise õunapuu otsas. Käis mäng, et heinamaa on mereks muutunud ja ühe puu otsas istub tiigrikutsu, kelle vanemad olid kaitseks vee eest puu otsa visanud, aga ise sinna ronida ei jõudnud. Teise puu otsas istus must panter, kes tahtis päästa tiigri ja teda kasvatama hakata. Mäng oli nii põnev, et andsime lastele veel aega edasi mängida. Mul oli väga hea meel, et laps oskab sellisel moel mängida.
Vanematel on siin suur roll: kuivõrd õpetame lapsi mängima? See ei tähenda, et ostame neile aina uusi ja uusi arendavaid mänguasju, vaid et ka õpetame lapsi nendega mängima. Ja mitte ainult mänguasjadega – mängida saab ka ilma mänguasjadeta, näiteks sõrmedega. Olen näinud isa ja poega, kes mängisid, et sõrmed on väikesed mehed, kes omavahel suhtlevad. Seda mängu sai igal hetkel mängida.
Kui lapsed oskavad mängida, siis nad eelistavad seda arvutile või telerile – olen oma lapse sõpruskonnas kuulnud, et kui keegi ütleb: „Läheks arvuti taha”, siis teine ütleb: „Ärme raiskame kallist mänguaega!” Seda on tore kuulda.
•• Käisin samuti paari nädala eest ühes Eesti väikelinnas. Rääkisin inimesega, kes elab majas, mille taga on suur hoov. Ta ütles, et kui 20 aasta eest oli see täis mängivaid lapsi, siis nüüd istuvad lapsed toas teleri või arvuti taga. Ja kui lapsed ka õue tulevad, siis nad mitte ei mängi omavahel, vaid seisavad omaette, igaüks ise nurgas, sest nad ei oskavatki enam mängida.
Loomulikult pärsib seda teler ja arvuti. Telerivaatamise piiramine on kindlasti oluline. On levinud müüt, justkui lapsed ei tohiks vaadata vägivalda. Aga tegelikult pole üldse tähtis, mida laps telerist vaatab – igasugune telerivaatamine pärsib loovust.
•• Kuidas nii?
Seal on asjad ette antud, laps ei mõtle ise, kuidas üht või teist asja teha või mida tema teeks. Tihti mõeldakse, et kui laps vaatab telerist head ja ilusat, siis see on õpetlik. Jah, teleris on õpetlikku ka, aga kui laps istub tundide kaupa teleri ees, siis see teeb küll karuteene.
•• Kas lugemisega on teistmoodi?
Lugedes on laps sunnitud asju visualiseerima.
Mida rohkem telerivaatamist, seda vähem loovust. Ja mida vähem loovust, seda rohkem agressiivsust. Agressiivsus kasvab korrelatsioonis teleri vaatamise ajaga.
•• Kuidas seda siis piirata?
Kokkulepetega.
•• Mis on siis arvutile ja telerile paras aeg?
Seda on väga raske üheselt öelda. Mõistlik oleks päevas pool tundi arvutile, pool tundi telerile. Minul on oma kaheksa-aastase lapsega selline kokkulepe, et ta tohib arvutit kasutada kuni pool tundi päevas, iga päev ta seda aega ära ei kasutagi. Telerit ta palju ei vaata, sest eelistab sellele mängimist.
Kui lapsed kasvavad, siis reeglid muutuvad aja jooksul. Näiteks viieteistaastasel on arvutis päris palju koolitööd. Aga kui ta on maast madalast kasvanud hoiakuga, et elus on ka palju tähtsat peale arvuti, siis see hoiak jääb temaga.
•• Kuid selliste piiride seadmine eeldab ilmselt seda, et ka vanemad ise hommikust õhtuni arvuti või teleri taga ei istuks…
Kindlasti, kui räägime lastele piiride seadmisest, siis enne seda tuleb rääkida piiridest iseendile. Ega suur telerivaatamine täiskasvanutelegi hea ei ole alates sellest, et me aina istume ja liigume vähe.
Aga olen mõnikord mõelnud, et kui räägime lastekasvatamisest või kooselust, siis loeme väga palju õpetussõnu, tahame kõike teha väga perfektsionistlikult. Siis tekib vahel mõte, et ehk võiks selle kõik rohkem unustada ja mõelda, et me oleme oma lastele lihtsalt eeskujuks. Me oleme ise neile parim õppetund: alates sellest, kuidas me sööme, riidleme, tülitseme, lepime, telerit vaatame, raamatut loeme.
•• Kui ütlete, et lapsed võiksid rohkem mängida, siis suurtes linnades ju pahatihti ei julgetagi lapsi õue lasta…
Jah, õnnelikumad on need, kes elavad väikelinnades, maal või näiteks Tallinnas Nõmmel. Seal saavad lapsed mängida ka omapead.
Olen kuulnud ühelt Lasnamäe emalt, et kui tema poeg tahtis esimest korda sõpradega õue minna, siis esimene pommimine algas, kui ta liftist välja astus. Need olud õues mängimist ei võimalda, aga saab ju ka näiteks sõpru külla kutsuda, ise külas käia ja perekonniti suheldes lasta lastel omavahel mängida.
Tänapäeva lastel on väga korraldatud elu: lastead, kool, huviringid – juba maast madalast mitte üks või kaks, vaid palju õhtuid nädalas. Vanemad arvavad, et see on arengu seisukohast väga oluline. Aga nii jääb lastele väga vähe vaba, korraldusteta aega, mida nad saavad ise sisustada. Vaba mängimise aeg, mida keegi teine laste eest ei korralda, on tohutult oluline. See arendab loovust, sotsiaalseid oskusi, oskust otsustada ning koostööd teha.
•• Paljudel, kelle lapsepõlv möödus 1960-ndatel ja 1970-ndatel ja kelle vanemad olid esimese põlve linlased, olid veel maal vanavanemad, kes pidasid loomi. Paljud lapsed veetsidki koolivaheajad maal. Nüüd enam nii paljudel lastel seda võimalust ei ole.
Ka mina olen selle põlvkonna laps, ma veetsin koolivaheajad ja suved maal vanaema juures. Seal olid loomad, ehe elu, lapsed tegutsesid täiskasvanute kõrval ja nägid, kuidas toimus see tavaline elu.
•• Itaalia teadlane Vittorio Gallese, kes avastas nn peegelneuronid, mis võimaldavad meil kaaslase emotsioonidest aru saada, on öelnud, et virtuaalmaailma areng teeb talle peavalu: ainult arvuti kaudu suheldes läheb kaduma suur osa infot – me ei taju inimesi, kellega suhtleme, enam kehaliselt ega adu nii hästi nende tundeid. Kas teie psühholoogina näete, et üha enam virtuaalmaailma koliv suhtlus muudab inimestevahelisi suhteid?
Jah, silmast silma suhtlus võib muutuda raskemaks. Me saame ju 90% informatsioonist suheldes silmast-silma, mittesõnalisel moel. Arvutisuhtluses läheb suur osa sellest kaduma, olgugi et tekstile lisatakse emoticon’e.
Samal ajal on arvutiga suhtlemine noortele sageli väga oluline. Verbaliseerimine aitab oma sisemist segadust korrastada.
•• Teil endal on kolm last. Kas ise psühholoog olles on lihtsam oma eraeluga toime tulla?
Ma ei arva nii, igapäevaelus olen ma ikkagi lihtsalt üks naine ja ema. Minu lapsed on väga erinevas vanuses: vanim 29, keskmine 26, noorim kaheksa-aastane. Aga mindki teeb vahel murelikuks see, et kipun liiga palju muretsema.
•• Kas teie pooldate füüsilise karistamise keelustamist Eestis?
Ma ei pea laste füüsilist karistamist – olgu tutistamist, löömist või sakutamist – õigeks. See on lapsele alandav. Ja kõik, mis on mingilgi viisil alandav või häbistav, on lubamatu. Samas teinekord tuleb lapsi karistada, aga karistus ei tohi puudutada lapse esmaseid vajadusi: toitu, magustoitu, õueskäimist. Selle asemel võiks see puudutada näiteks arvuti kasutamise õigust.
•• Pöördudes tagasi Eesti suure lahutuste arvu juurde: kuidas see lastele mõjub?
On tähtis, et vanemad jääksid oma lastele vanemateks ka pärast lahkuminekut. Lahku ei lähe mitte ema ja isa, vaid mees ja naine. Seda peavad vanemad mõistma.
Kõige kurvem, mis lapsega üldse juhtuda saab, on see, kui ta ühe vanema päriselt kaotab. Kui tema vanemad lõpetavad suhtlemise või kui üks vanematest sureb. See võib kaasa tuua traumajärgse stressihäire, mis võib jääda inimest saatma kogu eluks.
•• Vanemad lähevad teinekord lahku tüliga ega taha enam teineteist näha. Või on vanem pärast neid sündmusi nii katki, et ei suuda enam lapsele tuge pakkuda.
Kõigepealt peab vanem mõtlema iseendale, teadma, et kui tema tuleb toime ja suudab kaotusest üle saada, siis on ta oma lapsele parim tugi. Lapsed kannatavad teinekord just sellepärast, et muretsevad oma kannatavate vanemate pärast.
Kui vanemad lähevad lahku, siis tahavad lapsed teada lihtsaid asju: kes mind nüüd koolist ära toob, kui isa ja ema koos ei ela? Kes käib minuga nüüd rulatunnis? Kus minu karu magama hakkab, kas seal, kus me emaga elame, või seal, kus ma isa juures magan? Lapsi huvitavad väga konkreetsed asjad, nad tahavad vastuseid ja suudavad lõpuks asjaga leppida. Vanematel tuleb aga toime tulla oma negatiivsete tunnetega, mida iga lahkuminek paratamatult kaasa toob.
Sirje Agan (49) on staažikas psühholoog ja pereterapeut.
