"Maod pole mu tööga seotud, vaid lihtsalt koduloomad," tutvustab veesüsteeme müüv Imre Tamming oma jalgadeta sõpru - nelja-aastast isast ja emast tiigerpüütonit. Peale nende kasvatab Tamming veel kahte koera ja kassi.

Kahemeetrised maod on rahutud. Sisisevad ja limpsavad kaheharulist keelt külaliste poole. "Rublaaja lõpul andsin nende eest vana Zhiguli ära," räägib omanik madude saamisloost. Peterburist ostetud tiigerpüütonid olid sinna toodud otse Indiast. "üks Rootsi firma tellis minult sel ajal reklaami jaoks kaks madu. Ostsin nad ära - olid sellised väikesed, kingapaela jämedused. Filmivõtete jaoks oli aga vaja vähemalt pooleteisemeetriseid roomajaid. Selleks ajaks, kui tiigerpüütonid suureks kasvasid, kadus aga rootslasest ärimees Ameerikasse."

üks madu poeb vaikselt diivanipadja alla, teine noolib keelega õhku - ootavad süüa. "Korraga söövad maod ära 40 tibupoega. Praegu annan neile ainult tibusid, varem toitsin ka rotipoegadega, mida loomaaed mulle andis." Täiskasvanud maoperekond võib ära süüa ka kuni 15-kilogrammise sõralise, nii et näiteks lamba nahkapanemisega saadakse edukalt hakkama. Korralikul toidul kasvavad tiigerpüütonid kuni meeter aastas. "Ma ei ole neid igaks juhuks väga nuumanud," põhjendab Imre Tamming, "sest lõpuks võivad nad kasvada kuni 8-meetriseks."

Madude omanik käib tihti välismaal ega jõua seetõttu roomajate eest piisavalt hoolitseda. Seetõttu ootab tiigerpüütonipaar endale praegu uut peremeest või -naist. "Mõned tantsijad on huvi tundnud, kuid väga palju tahtjaid pole käinud," tunnistab Imre diivani vahele pugevat madu tagasi päevavalgele tirides.

"Paar korda on maod mulle ka hambad sisse löönud," tunnistab peremees. "Madudel on kehv nägemine ja söömise ajal nad vahel ei näe, millest kinni haaravad."

Tiigerpüüton on Imre Tammingu arvates Eestis hinnaline koduloom. Ametlikult on madusid keelatud sisse tuua, kuid kes juba siin elavad, neid maalt välja ei saadeta. Imre loodab, et tema maoperekond leiab endale peagi uue hoolitseva omaniku.

KAIDO EINAMA