Rahva muutlik meel
Ega ma tegelikult kavatsegi kirjutada sündmusest endast, sellest polegi midagi kirjutada. Ebameeldiv episood toimus pool aastat tagasi ja on sellest ajast peale olnud õiguskaitseorganite pädeva kontrolli all. Prokuratuur koostöös kõigi asjaosalistega on leidnud kõiki pooli rahuldava lahenduse. Mida siin veel targutada? Kas tõesti on vaja valju häälega kuulutada, et ka mina mõistan vägivalla hukka? Kellele see korda peaks minema?
Tuleb aga välja, et paljude arvates on see siiski vajalik ja oluline. Üldse on kõnealuse intsidendi ümber toimuv märksa huvitavam ja tähendusrikkam kui intsident ise. Täpselt samamoodi, nagu kehva komöödia- etendust vaadates on vahel publiku reaktsioone palju põnevam jälgida kui laval toimuvat.
Ojasoo juhtumi puhul on märkimisväärne see kergus, millega kuningast saab luuser, kaunitarist koletis, arvamusliidrist väljatõugatu. See lugu sobiks ideaalselt keskaegseks moraliteeks, mis peab meile meelde tuletama kõige maise kaduvust. Täna oled terve maailma keiser, homme järavad sind ussid. Adu oma saatuse haprust, surelik!
Rahva meel on muutlik. Mõneti vapustav oli jälgida, kuidas needsamad inimesed, kelle jaoks oli oluline end kõigil Ojasoo esietendustel näidata ja piltlikult öeldes endast koos temaga selfisid klõpsida, leidsid nüüd, et nende kohus on muutuda moraalseks majakaks ja oma hiljutine iidol hukka mõista. Kui Ojasoo muidugi üldse oli nende iidol, mitte konjunktuursetel kaalutlustel etendatud sümpaatia. See omakorda seab kahtluse alla vägivalla kirglike eitajate praeguse siiruse. Igal juhul toimus positsioonivahetus mängleva kergusega, sama kiiresti, nagu vilunud koomik lava taga vuntse vahetab.
Ma ei saa kuidagi lahti tundest, et õhus on silmakirjalikkust. Meenuvad isikud, kes kunagi viisid lilli Lenini ausamba jalamile ja kõnelesid, et religioon on mürk. Kuid kohe, kui kirikutesse telekaamerad üles pandi, sättisid nad end esimesse ritta.
Oleks muidugi erakordselt intrigeeriv, kui Ojasoole määrataks just praegu mõni ülimalt oluline rahvusvaheline teatripreemia. Mis siis juhtuks? Kas moraalse kapitali kõver, mis praegu on langenud pankrotti tähistava jooneni, sööstaks taas kõrgustesse? Kas kõik need, kes praegu hukka mõistavad ja avaldusi koostavad, tormaksid lähimasse lillepoodi roose ostma?
Selles juhtumis on peidus nii mõnigi valusalt naljakas lavastus.
Lõpetuseks. Küünilise inimesena ei saa ma kõigi õilsate kodanike kurvastuseks tõdemata jätta, et kunst ja moraal pole just kuigi tihedalt seotud. Roman Polański on USA-s juba aastaid seksuaalkuriteo eest tagaotsitav, aga publik naudib siiski tema filme. Kui mõni rokkbänd on pärast kontserti oma hotellitoa segi peksnud ja neid pildistada üritavale fotograafile pasunasse sõitnud, oleks kummaline neilt küsida: kas te lahkute selle skandaali pärast muusikaärist? Me loeme häid romaane, teadmata kuigi palju nende autorite eraelust. Ja kui me mõnest biograafiast midagi šokeerivat teada saame, siis loeme ikka edasi.
