Sajad tuhanded inimesed kogunesid täna õhtul kümme aastat tagasi telerite ette jälgima populaarset kolmetunnist mammutsaadet “Mõtleme veel”. Tegemist oli valitsevate olude suhtes kriitilise sarisaatega, kus arutleti eri eluvaldkondade üle. Seekord võeti vaatluse alla kodanikualgatus ja seda takistavad faktorid. Ühiskondlik õhustik kümme aastat tagasi oli elektriseerunud. Jätkusid avalikustamine, “ajaloo valgete laikude” täitmine ning arutlused isemajandamise programmi üle. Aprilli algul peetud loomeliitude ühispleenum tõstatas aga rea hoopis kaugemaleminevaid ja osalt ka rahvuspoliitilisi nõudmisi.
Eestis oli ajakirjandus veel sedavõrd kontrolli all, et üheski väljaandes ei õnnestunud avaldada dokumente loomeliitude ühispleenumi kohta, ehkki see peeti avalikult ja liiati veel Toompea lossis. Esialgu trükkis dokumendid ära vaid Harju rajooni leht. Vaid nädalapäevad varem, märtsiküüditamise aastapäeval, ilmus ETA-lt anonüümne teadaanne, mis õigustas 1949. aastal toimunut.
Sellises õhustikus käis ühiskonnateadlane Edgar Savisaar saates “Mõtleme veel” välja idee luua uuenduskursi toetamiseks Rahvarinne. Uue liikumise ülesannetena nimetas ta ühiskonna demokratiseerimist, rahvaarutelude läbiviimist, seaduseelnõude ettevalmistamist ning omapoolsete saadikukandidaatide esitamist ja kaasalöömist valimistel. Kavandatavast ideest ei teadnud ükski saatesolija peale kunstnik Heinz Valgu. Saate lõpul jäi osa inimesi stuudiosse. Veel samal hilisööl sündis telemajas esimene Rahvarinde tugirühm.
Sisuliselt loodi esimene legaalne opositsiooniline jõud valitseva kompartei suhtes. Väliskommentaatorid taipasid asja kiiresti – Associated Pressi materjalides märgiti kohe Rahvarinnet kui “opositsioonilist poliitilist parteid”, ehkki siinmail nii vabalt veel ei räägitud.
NSV Liidu totalitaarse võimustruktuuri vastu on võideldud mitmel moel – alates metsavendlusest, dissidentlusest kuni terroristlike aktideni välja. 13. aprill 1988 andis veel ühe mudeli – legaalse opositsiooni, mis hakkas kiiresti arenema massilise rahvaliikumise vormis. See mudel andis eeskuju algul Lätile ja Leedule, järgnevalt aga paljudele piirkondadele toonases veel ühtses ja jagamatus NSV Liidus.
Eesti loovharitlaskond tuli Rahvarinde ideega kiiresti kaasa. See oli löök kompartei juhtkonnale. Paljude kirjanike, kunstnike ja tunnustatud teadlaste asjaga kaasaminek andis julgustust ja innustust tuhandetele, kes astusid 1988. aastal poliitikasse ja hakkasid kujundama Eesti uut palet. Sellega kaasnes rahvuslikku taasärkamisaega iseloomustanud kordumatu emotsionaalne õhkkond ja suured lootused.
Rahvarinde sünni valmistasid ette 1987. aasta teisel poolel ja 1988. aasta algul aset leidnud ühiskondlikud nihked. Rahvarinde mõjujõu plahvatuslik suurenemine tuli üllatusena EKP juhtkonnale, kes ei suutnudki kiirete muutustega enam kaasa minna. Tuleb avaldada tunnustust EKP liidrile Karl Vainole, sest tänu tema saamatusele sai võimalikuks üha uute ühiskondlike jõudude teke ja koondumine.
Mälestusväärsest 1988. aastast lahutab meid kümme aastat. 1988. aasta aprilli õpis – ühiskondliku õhustiku täpne tajumine, õige ajastatus ja sobilik organisatoorne vorm – on tänapäevalgi tulemusrikka poliitika eeldus. Tõsi, küll täiesti muutunud oludes, kus pole enam ühist personifitseeritud vastast ning kus huvigruppide piirid ja taotlused on ähmastunud, ent poliitika nagu muudki valdkonnad on professionaliseerunud. Aga just sellise Eesti teke on suuresti seotud 1988. aasta aprillis valitud arenguteega.
