Ühel hetkel aga tabasin end äratundmiselt, et Varssavi poliitikatiik ja PiS ei esinda kogu Poolat – vaja oleks näha, kuidas pealinnast kaugemal elatakse. Ehkki mõnedki tuttavad kergitasid seepeale kulmu, koostasin omale möödunud suveks kümnepäevase reisikava Lõuna-Poola pärlist Krakówist Wrocławi kaudu Läänemere-äärsesse Gdańskisse.

Nende kenade linnade erinäoliste turismimagnetite kohta võib omal käel juurde lugeda, ei hakka seal veedetud toredatel päevadel siinkohal pikemalt peatuma. Aga juba esimesest peatuskohast alates tõmbas mu tähelepanu üks tõsiasi – nimetagem seda näiteks siniseks jooneks –, mis ühendas kõiki teele jäänud kohti.

Sinine joon läbi Poola

Krakówist Wrocławi poole teele asudes jalutasin kunagise Poola kuningriigi pealinna vaksalisse rongi peale. Vana rongijaam on mõne aasta eest saanud uue kuue, renoveeritud on perroonid ja varikatused ning õige rongini juhatavad paremad elektroonilised tablood kui Saksamaal.

Kohe ei osanudki sellest midagi arvata, kuid sama kordus mõne tunni pärast Wrocławis. Uhke vana raudteejaam säras üleslöödult. Jaamas ootasid kohvikud, poed, kunstigalerii ja muudki. Kõik järgmised peatuskohad, kus Poolas viibisin, olid oma peavaksalid samuti üles löönud. Olgu see siis Gdański, Gdynia või läikiva graniidiga ülelöödud Sopoti rongijaam, rääkimata tee peale jäänud u 200 000 elanikuga väikelinna Toruńi omast.

Peale n-ö värske värvi lõhna ühendas kõiki neid jaamu see, et nende ukse ees ilutses sinist kollaste tähtedega lippu kujutav tahvel, mis rääkis Euroopa Liidu tõukefondide toetuse kasutamisest. Sinine joon, mis hakkas mulle reisi edenedes üha rohkem silma.

Võrdleme Eesti vaksalitega

Paratamatult liikus Poola rongijaamades mõte kodumaale. Vaimusilma ette kerkisid ikka veel täielikult taastamata Tartu vaksal ja nadis seisus Balti jaama hooned, varisemisohtlikust Tapa jaamahoonest rääkimata. Kuidas on Poolas suudetud rongijaamad igasuguse valehäbita EL-i rahaga üles vuntsida, aga Eestis mitte? Kuidas on võimalik, et ka Poola väiksemas peatuses näitavad järgmise saabuva rongi infot digitaalsed tablood, aga palju kiidetud digieesrindlasest Eestis tuleb katuseta perroonil pleekinud pabersõiduplaanil näpuga järge ajada? Seal ei varja keegi, et selleks on käiku pandud EL-i raha. Miks meil seda tehtud pole?