Raimond Kaljulaid: äri- ja poliitiliste huvide mahitamine keskkonnasõbralikkuse sildi all on küüniline ja kahjulik. Õppige rohepesu ära tundma

Rohepesuks ehk ökoeksitamiseks nimetatakse keskkonnavaenuliku tegevuse keskkonnasõbralikuna esitlemist. Alanud valimiskampaanias näeme me seda ilmselt iga nurga peal.

Erakonnad on aru saanud, et keskkond on teema. Tselluloositehas, Rail Baltic ning metsade raiumine on tõstnud keskkonnaküsimused jõuliselt päevakorda. Paljud on vihased ja progressiivsem osa nooremast põlvkonnast ei peagi enam materiaalseid väärtuseid kõige olulisemaks.

Ja hakkab pihta. Pange tähele, varsti on kõik väga rohelised.

Eriti rohelised on muidugi sotsid, kes on aegade algusest peale olnud vastu tselluloositehasele, sest “rahvaga peab arvestama”. Huvitav, et Ossinovski ei pidanud rahvaga arvestamist siis oluliseks, kui surus vaatamata meeleavaldustele elumajja Sitsi tänaval süstlavahetusteenuse. Ei viitsinud tol korral meeleavaldajatega isegi rääkima tulla.

Kas asi on selles, et siis olid vastu vaesed vene inimesed, kellest paljudel ei ole pealegi kodakondust, nüüd aga on Kesk-Eesti eestlased, kellel on hääl riigikogu valimistel?

Rohepesu suhtes tuleb olla väga valvas. Äri- ja poliitiliste huvide mahitamine keskkonnasõbralikkuse sildi all on küüniline ja kahjulik.

Kuidas poliitilist rohepesu ära tunda?

Mõned lihtsad reeglid.

Autostumisele hoogu andmine ei ole keskkonnasõbralik. Keskkonnasõbralik erakond näeb eeskätt ette investeeringuid ühistranspordiühendusesse ja rattateedesse ja näeb ette, et pikemas perspektiivis on bensiinimootoriga isiklik sõiduvahend väljasuremisele määratud tehnoloogia.

Muide, autodest loobumisel on veel üks positiivne mõju.

Ei saa samal ajal olla roheline ja pooldada suuri infrastruktuuriinvesteeringuid, mis selgelt soosivad autotransporti.

Nimelt praegu kulutavad ka noored pered kahte autot pidades olulise osa oma sissetulekust liisingumaksetele, kütusele, kindlustusele ja nii edasi. Keegi teine peale suurte autotootjate ja pankade sellest kasu ei saa.

Kui suudaksime muuta ühistranspordi reaalses elus kasutatavaks, siis vabastaksime me inimeste igakuistest kuludest sadu ja sadu eurosid, mida nad saaks kasutada näiteks reisimiseks, täiendavaks hariduseks, raamatutele jne.

Me saaksime märksa avarama silmaringi ja paremate teadmistega põlvkonna.

Ei saa olla roheline ja samal ajal mitte tunnistada loomade õigusi, kaasa arvatud toiduainetööstuse loomade. Ka selline loomade väärkohtlemine on midagi, mis peab suures osas meie jõukuse kasvades jääma aegamööda minevikku.

Sealjuures on väga oluline, et me mõtleksime ka inimestele, kelle töökohad on nendes tööstusharudes. Neil on vaja ka tulevikus elatada end ja oma peresid, seega me peame samal ajal toetama kõigiti uute tegevusharude teket põllumajanduses. Maaelu ei tohi kahju kanda, vaid peab kasu saama.

Loomulikult ei saa olla roheline ja samal ajal mitte tunnistada, et meil tuleb teha kõik, et minna põlevkivilt üle alternatiivsetele puhtamatele energiallikatele. Kuid seda tuleb teha nii, et põlevkivisektoris hõivatud inimesed leiaksid uue puhtama energia tootmisega seoses uut rakendust – hea, kui tasuvamat.

Ja olgugi, et see on ebapopulaarne – jah, see tähendab, et me maksame tulevikus elektri ja soojusenergia eest rohkem. Samuti on energiasäästlikke maju kallim ehitada, mis tähendab, et tuleviku eestlased peavad leppima väiksemate kodudega ja vähemate asjadega.

Ei saa olla roheline ja samal ajal öelda et elumajade soojustamine on ainult nende omanike mure. Hetkel kasutame me meeletul hulgal energiat selleks, et kütta talviti ilma. Me peame elumajade renoveerimist riiklikult toetama.

Ökoloogiline julgeolek peaks meile välissuhtluses olema vähemalt sama oluline kui kaks protsenti kaitsekulutusteks.

Ja lõpetuseks, ei saa olla mingil juhul roheline ja samal ajal näha välis- ja julgeolekupoliitikat kitsas majandusliku ja militaarse julgeoleku võtmes.

Eesti on väike ja me ei ole veel oma loodust ära rikkunud. Me võiks olla oma ökoloogilisuse poolest kogu maailmale eeskujuks ning kliimaküsimused ning ökoloogiline julgeolek peaks meile välissuhtluses olema vähemalt sama oluline kui kaks protsenti kaitsekulutusteks või EL-i ühtne positsioon nt Ukraina osas.

Oleme siis rohepesu suhtes valsad. Lisaks Eestimaa Rohelistele on igas Eesti erakonnas on poliitikuid, kellele keskkond läheb korda. Igas Eesti erakonnas on neid, kes endiselt arvavad, et kõige tähtsam on kasum ja käive. Valijal peab olema tarkust eristada eristada rohepestud poliitikuid päriselt roheliselt mõtlevatest poliitikutest.