EKRE saadik Jaak Madison ja Raimond Kaljulaid Foto: Jaanus Lensment

Nüüd, kus riigikogu on andnud toetuse Jüri Ratasele ning Jüri Ratas moodustab koos EKRE-ga uue valitsuse, on küsimus selles, mida teevad Eesti kodanikuühiskond, opositsioon, meedia ja kõik teised, kellele on vaba ühiskond on armas. Kas annavad alla ja meie laul on lauldud või jätkavad demokraatlikku, põhiseadusest tulenevaid õigusi kasutavat ning mõistagi rahumeelset vastupanu äärmuslaste osavõtul moodustatud valitsusele. Loodan viimast.

Ilmselt oli paljudel veel illusioone, et ehk läheb see karikas Eestist mööda. Nüüd on oluline, et inimesed mõistaksid, et juhtunu pole mitte Toompea probleem, vaid puudutab iga Eesti inimest.

Tuletame meelde, mida Eestimaa Konservatiivse Rahvaerakonna liidrid on ainult viimastel nädalatel teinud ja rääkinud.

Mart Helme on veendunud, et Eesti eriteenistused teevad Euroopa Komisjoni korraldusel EKRE-vastast kihutus- või õõnestustööd. Jüri Ratas just eitas seda riigikogu ees. Muidugi nad seda ei tee, veel vähem Junckeri nõudmisel.

Probleem on selles, et peagi siseministrina tööd alustav hr Helme usub, et eriteenistused on vajadusel ja võimalusel valmis sekkuma sisepoliitilisse võitlusesse. Mõistagi on küsimus siis ainult selles, kelle huvides nad seda teevad. Mis saab siis kui siseminister hakkab eriteenistustelt nõudma näiteks komprat oma poliitiliste oponentide kohta? Või truudusevannet, nagu Donald Trump Ameerika Ühendriikides nõudis truudusevannet sealse föderaalse juurdlusbüroo endiselt direktorilt – ja kui ei saanud, siis vallandas mehe.

Martin Helme on Euroopa Liitu võrdsustanud Nõukogude liiduga. Ja mida see siis tähendab?

Kui Euroopa liit on kellegi meelest sama hull asi kui oli Nõukogude liit, siis mida me selles liidus veel teeme? Martin Helme võitles kirglikult Euroopa liitu astumise vastu. Ma ei kahtle, et tema vaated ja seisukohad on küllalt järjepidevad. Lihtsalt taktikalistel kaalutlustel EKRE oma kavatsustest Euroopa suhtes väga kõva häälega ei räägi.

Kõnekalt räägib aga see, et EKRE on lubanud Euroopa tasemel koostööd alustada populistide ja äärmuslastega Itaaliast, Saksamaalt, Taanist ja Soomest.

Aga mida see Eestile tähendab? Eesti rahvaarv on 1,3 miljonit inimest. Maailma mastaabis on meil üksinda väga raske oma asja ajada – heaolu kasvatada ja julgeolekut tagada. Euroopa liit ühendab riike, kus kokku elab üle 500 miljoni inimese. Selles liidus võrdse partnerina osalemine annab meile kaalu nii majandus- kui julgeolekupoliitika küsimustes.

Valitsuse koalitsioonileppes võib ju kirjas olla, et tunnustatakse õigusriiki ja Eesti kuulumist Euroopasse. Seal võib igasuguseid asju kirjas olla. Aga mõjukad ministrid – siseminister ja rahandusminister on erakordselt mõjukad ministrid – on teisel seisukohal.

Olime Mart Helmega eile Tallinna TV debatisaates, kus Mart Helme ründas väga teravate sõnadega briti peaminister Theresa Mayd. Ta süüdistas, kui õigesti aru sain, Mayd brittide reetmises. Rängad sõnad.

Kui selliselt jauraks mõni opositsioonisaadik, siis poleks sellest eriti midagi. Igas riigis on oma Žirinovskid. Helmel on endise saadikuna kindlasti teadmine, et tulevase siseministri sõnad liiguvad kindlasti saatkonna kaudu briti välisministeeriumisse ja sealt edasi.

Briti väed kaitsevad meie vabadust, valvavad ka Helmede ööund. Briti opositsioonil on nüüd hea peaministrilt küsida, miks me oleme seal Eestimaal kui nende valitsuse liikmed ja valitsuserakondade juhid meid mõnitavad?

Ma ei arva, et Helme kogemata selle avalduse tegi. EKRE liidrid teavad täpselt, mida teevad.

Nad ässitavad inimesi Eestis üksteise vastu ja samas ässitavad meie inimesi Euroopa vastu ning täiesti teadlikult, tahtlikult ja süstemaatiliselt hakkavad lõhkuma meie suhteid meie liitlastega Euroopas. See ongi nende plaan.

Kui riigikogu opositsioon, kodanikuühendused, ajakirjanikud ja teised nüüd alla annavad, siis on halvasti. Paari aastaga jõuab kõvasti kaugeneda õigusriigist, minna oma Euroopa partneritega tülli ning tasapisi siseneda uude vaikivasse ajastusse. Kõike seda aeglustuva majanduskasvu ja aina kasinamate rahaliste võimaluste juures, mis mõistagi kasvatab pingeid ühiskonnas ja inimeste vahel veegi.