Raimond Kaljulaid Foto: Karin Kaljuläte

Vahetult enne valimisi on eelarvemenetlus enam kui pingeline. Kõik tahavad näidata, et just nemad on tegijad. Kuid hääled pidasid ja 2019. aasta eelarve on olemas. Ratas on suutnud valitsuse hoida töö- ja otsustusvõimelisena.

Minu arvates räägib see sellest, et valitsuskoalitsiooni osapooli ühendab veel midagi peale praeguse koostööleppe – soov tõestada end usaldusväärse partnerina ka pikemas perspektiivis, et olla läbirääkimiste laua taga peale 3. märtsil toimuvaid Riigikogu valimisi. Ideaalis nii, et teiselpool lauda ei istu ei Reformierakonda ega EKRE-t.

Selle nimel tasubki pingutada.

Vundamenti EKRE väga äärmuslikule rahvuslusele on pikki aastaid hoolega ehitanud Reformierakond – sildistades riigireeturiteks ja mõjuagentideks oma poliitilisi oponente ja julgeolekuohuks Eestis elavaid vene inimesi.

Ka inimeste hirmutamises ei ole midagi uut. Kuidas võideti eelmised valimised? Ühiskonnas õhutati sõjahüsteeriat sellisel määral, et oli inimesi, kes tõsimeeli lahkusid Eestist, kartes peagi algavat sõda.

Valimisreklaamides lendasid hävitajad. Valimiste-eelsetes debattides viidati salajastele aruannetele, mis kirjeldavad vahetut ohtu kohe meie piiride taga.

Pange tähele – Reformierakond on ainus, kes mitte kuidagi ei tauni, et EKRE hirmutab ja hullutab inimesi seoses ÜRO ränderaamistikuga. Mis siis, et sellega õõnestatakse kogu riigi usaldusväärsust oma kodanike silmis.

Reformierakonnal oli väga selge valik ÜRO ränderaamistiku hääletusel – kas rahvusvahelistel kokkulepetel ja koostööl põhinev maailmakord ja Eesti kindel julgeolek või siis parempopulistlik laastutuli.

Mis teha, kuid tuleb välja, et Jürgen Ligi ja Kristen Michal on Eesti Viktor Orban ja Matteo Salvini ning Kaja Kallas ei suuda neid ohjeldada. Minu meelest võiks Kallas liituda Eesti 200-ga, et olla maailmavaateliselt õiges erakonnas.

Valimisteni jäänud aja jooksul tuleb Eesti riigi tulevikust päriselt hoolivatel erakondadel ja poliitikutel iga päev ja iga tund teha kõik endast olenev, et kindlustada Eesti inimestele valimistel tõeline valik.

Küsimus ei ole selles, kes suudab panna sotsiaalmeedia kihama jagades valeuudiseid ja väljamõeldisi.

Küsimus on selles, kes suudab välja pakkuda paremad lahendused kvaliteetse tervishoiuteenuse tagamiseks. Küsimus on selles, kuidas tagada meie eakate

toimetulekut võimaldav pension. Küsimus on selles, kuidas minna edasi vohama läinud bürokraatia vähendamisega. Kuidas tagada kaasav ja kindel majanduskasv.

Hämmastav, kuidas ühiskonnas ei ole tekitanud mingit arutelu koguni kahe erakonna poolt tehtud ettepanek avada Eesti riigieelarve. Keskerakond ja Eesti 200 on mõlemad sellest rääkinud, “endiste rahandusministrite erakond” vaikib.

Sellega kaasnevad väga tõsised küsimused. Kas me ikka peame osutama kõiki teenuseid, mida täna osutatakse? Kas iga asja, mida täna rahastatakse, peab ka homme rahastama? Kuid see tähendab, et keegi jääb millestki ilma.

Kõik reformid on väga head, kuni neid hakatakse päriselt ellu viima. Siis on alati keegi tänaval ja nõuab oma õigust, nagu kollased vestid praegu Prantsusmaal.

Järgmisel valitsusel saab olema väga raske. Ühiskonnas üksmeelt ja stabiilsust hoida ja samal ajal reforme teha on väga raske.