Probleem on ülejäänud leppes, aga mitte selles, et seda on liiga vähe, vaid selles, et seda on liiga palju. Lepe sisaldab liiga palju ebamääraseid asju. Kui mingis küsimuses ei ole kokku lepitud, siis ilmselt ei peaks seda ka lepingus kajastama.

Võtame konkreetsed näited.

Üks Eesti peamisi probleeme on tööjõu madal tootlikkus. See on kajastatud ka koalitsioonileppes: “Rakendame riigipoolsed meetmed, mis aitavad kaasa tootlikkuse tõusule.” Millised meetmed?

Sissetulekute kasvatamisele ja ettevõtluse edendamisele pühendatud peatükk algab üldse kummaliselt: “Nõuame Euroopa Liidus kokkulepitud eelarvereeglite täitmist ka teistelt riikidelt.” Kuidas see suurendab Eesti inimeste sissetulekuid ja edendab ettevõtlust?

“Edendatakse” ka ettevõtlusõpet ja ettevõtlikkuse arendamist üldhariduse õppekavas –Kuidas?

“Seame välisdiplomaatia senisest enam majandusarengu teenistusse.” – Kuidas?

Ettevõtete turundusalast koolitamist ja konsulteerimist “peetakse oluliseks”, ekspordi tugiteenuseid “arendatakse edasi”, kapitali kättesaadavust “parandatakse” – Kuidas?

Investeeringutoetuste asendamiseks laenude ja garantiidega “võetakse suund”, mikroettevõtete maksustamise lihtsustamist “analüüsitakse”, ettevõtjaid “julgustatakse” koostööle ja võrgustike tegevust “tunnustatakse” – Kuidas?

Sellise kokkuleppe põhjalt on väga lihtne öelda sotsidele (kellele tahes), et nende soovitud teemad on juba leppes kajastatud. Peaaegu kõik, mida riik teeb või võiks kunagi tulevikus teha, on praeguses dokumendis ühel või teisel viisil kajastatud. Kajastatud, aga mitte konkreetsete tegevustega sisustatud.

Siin pole vaja täiendada, vaid kärpida ja täpsustada.

Koalitsioonilepe ei tohi sisaldada ühtegi punkti, mida lugedes ei saa aru – kes teeb, mida teeb ja kuidas teeb. Väikesel riigil ei ole vaja teha suuri sõnu!

Kui mingis küsimuses ei ole üheseltmõistetavat kokkulepet, mida koalitsioonileppesse kirja panna, siis järelikult pole seda küsimust mõtet koalitsioonileppes kajastada.

Kuigi valitsusleppe sõnastuse (“kaaluda”, “analüüsida” jne) on palju nalja tehtud, ei saa öelda, et leppes konkreetsus täiesti puudub. On ka väga täpselt sõnastatud punkte.

Näiteks sotsiaalmaksu langetamine 1% võrra. Jah, see on pigem väike samm kui suur hüpe, mida tunnistavad ka asjaosalised. Ettevõtte tulumaksu kaotamine 1999. aastal oli suur hüpe (Laari valitsuse otsus, Kallase juhitud Reformierakonna valimislubadus). Aga vähemalt on 1% võrra sotsiaalmaksu langetamine konkreetne ja käegakatsutav asi.

Olen juba varem kirjutanud, et olgu majandusminister mis erakonnast tahes, peamiselt tegeleb ta praamidega. Atonen tegeles praamidega, Palo tegeles praamidega, Michal tegeleb ikka praamidega.

Üllatus-üllatus, aga praamiküsimuses on koalitsioonilepe erakordselt spetsiifiline.

Selles on kirjas: “Soetame Saaremaa-Hiiumaa vahelise ühenduse pidamiseks uue parvlaeva.”

Mul puudub igasugune pädevus hinnata, kas seda praami on vaja või mitte, aga leping ütleb selge sõnaga, et see ostetakse.

Ülaltsiteeritu tõendab, et osapooltel on võimekus sõnastada selges eesti keeles kokkuleppeid, mis on üheselt mõistetavad, konkreetsed ja käegakatsutavad. Tehtagu siis nii.

Leppe täiendamine mingit selgust ei loo, pigem tekitab segadust juurde. Kui üldse, siis alustada tuleks kärpimisest ja täpsustamisest.