Reaalne tulemus valimiskogu esimeses voorus kujunes aga ikkagi esialgsete valimiskogu liikmete seas tehtud küsitluste tulemuste moodi.

Kallas ja Jõks pääsesid teise vooru, Repsi jäi napilt kolmandaks, Kaljurand neljandaks, Helme toetus jäi oodatust veel väiksemaks.

Mis juhtus? Miks valimiskogus nii läks, et rahva favoriit jäi eelviimasele kohale?

Enne sellele küsimusele vastamist ütlen, et minul isiklikult ei ole mitte midagi Marina Kaljuranna vastu. Paljud minu head sõbrad ja tuttavad toetasid teda väga kirglikult. Allöeldu on mõeldud analüüsi, mitte kriitikana.

Alustame sellest, et päris suur osa valimiskogu liikmetest olid protestivalijad.

Kaljurannast kujunes paremal juhul protestikandidaat Reformierakonna ühe osa vastu, kuid seda pigem Reformierakonna sisevõitluses, mitte laiemalt. Need, kes tahtsid protestide kõigi ja kõige vastu, leidsid palju kõvema kandidaadi Jõksi näol.

Teiseks majandus.

2015. aastal oli Eesti majanduse kasvutempo 1,1% - üks Euroopa Liidu aeglasemaid. Meist tahapoole jäid vaid neli riiki: Soome, Austria, Itaalia ja Kreeka. Selle aasta teise kvartali majanduskasv oli vaid 0,6%. Sellest tahapoole jäi vaid Kreeka.

Isegi kui “maa sool” neid numbreid peast ei tea, tajuvad ikka.

Eesti jääb endiselt reaalse tarbimise alusel Euroopa kõige vaesemasse ossa - ostujõu pariteedi järgi saavad Eesti inimesed tarbida vaid 65% Euroopa Liidu liikmesriikide keskmisest.

Kui Riigikogus peaministrilt küsiti, mida majanduskasvu kiirendamiseks tehakse, vastas Rõivas, et peab riigi rolliks ettevõtete toetamist, parima võimaliku hariduse pakkumist ning teaduse arengu kasutamist majanduse hüvanguks.

Ilusad poliitiku vastused, üsna sarnased Kaljuranna jutupunktidele. Inimestel on tunne, et eliit ei mõista, et asjad on halvasti.

Kallast aga seostatakse aegadega, kus Eesti liikus edasi, tehti reforme ja langetati otsuseid. Küllap siis tahetakse neid aegu ja sellist juhtimist tagasi.

Kolmandaks sotsiaalne tunnetus, mis selgitab Mailis Repsi edu Marina Kaljuranna ees.

Eestit iseloomustab püsivalt suhteliselt kõrge materiaalse ebavõrdsuse tase. Ülemisele 20 protsendile leibkondadele kuulub 70 protsenti netovarast ja nad teenivad 6,5 korda rohkem kui vaesemad 20 protsenti. Soomes on sama näitaja 3,6.

Ebavõrdsus on selgelt Mailise leib. Kallasest on kaugele näha, et ta vett ei joo ja bussiga ei sõida, aga sama ka Kaljurannast. Mailisest oli näha, et ta tunnetab lihtsate inimeste olukorda hästi ja see paistab väga hästi välja.

Ja märkigem ka seda, et viimased nädalad enne valimiskogu on fookuses olnud piimatootjate kriis ning Eesti maainimeste mured.

Hiljuti oli AKs piimatootjate protestile palutud kommentaari TTÜ majandusteaduskonna professorilt Karsten Staehrilt, kes üsna reipalt ütles, et kui keegi ei soovi tooteid osta, tuleb äri vahetada.

See võib olla teoreetiliselt täpne, kuid põllumehed on teinud suuri investeeringuid ja kogu oma elu tööd, et osta uued seadmed ja viia tootmine EL nõuetega kooskõlla. Mis teistsugust äri sa seal oma põllu, lauda, traktori ja lüpsmiseks mõeldud seadmetega hõreasustusega metsas veel teha saaks? Kratsivad selliste avalduste peale ainult kukalt.

Nii et valimiskogu liikmetele tundus, et Kallasele panustades on võimalik seisakust välja tulla. Repsile panustades võib leida võimukoridorides mõistmist. Jõksi toetamine oleks protest kõigi parteide ja poliitikute vastu.

Kaljurannast aga arvati ilmselt, et ta kuulaks küll ära, tunneks ehk ka kaasa, ohkaks raskelt, kuid lendaks siis muretult mõnele tippkohtumisele või summitile ja tuleks sealt tagasi ikka sama heatujulisena kui alati ning samade uudistega – meil on maailmas palju sõpru ja Eesti on väga tubli.

Mingit suuremat saladust ei ole. See seletab, miks nii valimiskogu liikmete eelistusi kajastavates küsitlustes kui lõpuks reaalsel hääletamisel jäi rahva lemmik Kaljurand Helme järel eelviimasele kohale.