Pole mingi saladus, et ma soovitasin Edgar Savisaarele mitte kandideerida. Mõned tõlgendasid seda reetmisena. Teised arvasid, et see seisukoht kujundati üldse kaitsepolitsei mõjul.

Tegelikult lähtusin sellest, millest olen ikka lähtunud. Mida pean paremaks Eestile, Eesti Keskerakonnale ja muide ka Edgar Savisaarele endale.

Riigikogus ei ole ühtegi ülearust erakonda. Eestile on vaja nii Reformierakonda kui Keskerakonda. Samuti vajab Eesti nii EKRE-t kui ka sotse. Vajab ka Vabaerakonda ja – kuid valijad nii tahavad – ka IRL-i. Kõiki erakondi, millel on piisav toetus, et olla esindatud Riigikogus ja sellega võimalus kujundada Eesti riigi ja inimeste tulevikku puudutavaid otsuseid.

Mis on parem Edgar Savisaarele endale antud olukorras ja miks, ma ei kommenteeri. Olen seda juba teinud ja sellest piisab.

Savisaarest oleks olnud targem mitte minna kaotama ja selle asemel toetada avatud debatti erakonna tuleviku üle. Kui uus esimees on valitud, siis kinnitada esimesena, et paneb õla alla ja aitab, et erakonnal läheks jätkuvalt hästi.

Minu arvates oli see mõistlik ettepanek.

Kohalike valimisteni on jäänud vähem kui aasta. Erakonna liikmetele ja toetajatele ning laiemale avalikkusele on vaja kinnitada, et erakonna poliitilised põhimõtted juhivahetuse tulemusel ei muutu.

Paraku on Edgar Savisaar langetanud teistsuguse otsuse. Aeg näitab, kuidas nüüd läheb.

Ainult üks märkust kujunenud olukorra kohta veel.

Oma eileõhtuses avalduses loetles Savisaar rea inimesi, keda ta peab enda meeskonnaks.

Tuntumad neist olid Yana Toom, Oudekki Loone, Peeter Ernits, Olga Ivanova, Siret Kotka, Mihhail Kõlvart, Marika Tuus-Laul, Maria Jufereva, Kalev Kallo, Märt Sults, Heimar Lenk, Toivo Tootsen ja Urmi Reinde.

Ülalnimetatutest julgeksin mina Savisaare siiraks toetajaks nimetada küll vaid ühte inimest. Kesknädala endist peatoimetajat Urmi Reindet.