Raimond Kaljulaid sisetülidest Eesti erakondades: Taavi Rõivas ei juhi Reformierakonda. Kes siis juhib? Kes seda öelda oskab. Ohjad on kindlasti osaliselt Kristen Michali käes
Kuid olen sellele vaatama kindel, et varem või hiljem Keskerakonnas olukord de-eskaleerub, kui kasutada Ukraina konfliktiga laiemalt käibele tulnud NATO-ismi.
Enamik erakonna liikmetest tahab, et sõda lõppeks ja me läheksime edasi.
Keskerakond on endiselt kõige populaarsem erakond Eestis. Seda positsiooni ei pea kaotama, kui me seda ise ei taha.
Üks trafaretsemaid vastukäike poliitilises debatis on juhtida tähelepanu sellele, et teistel on samuti samad nõrkused. Antud juhul on see juhtumisi ka tõsi.
Kõigis suurtes Eesti erakondades, välja arvatud ühes, puudub kodurahu.
Taavi Rõivas ei juhi Reformierakonda. Kes siis juhib? Kes seda täpselt öelda oskab. Ohjad on kindlasti osaliselt Kristen Michali käes, kes väga ootab, millal Reformierakonna rahastamisskandaal meelest ära läheb ja Rõivas peaministrina oma usalduskrediidi lõplikult ära kuulutab. Tema lootus on see, et siis on tema võimalus, kuid kas ikka on.
Reformierakonna probleemidest annab märku eilne trahvieelnõu läbi kukkumine Riigikogus, kus just peaministri partei protestijate tõttu, see vajalikku 51 rohelist nuppu kokku ei saanud. Loomulikult oli varnast võtta Valdo Randpere, kes nimetas toimunut tööõnnetuseks ning vabandas asja välja lähetuste ning kehva lennugraafikuga, kuid näiteks Madis Millingu kommentaarid meediale andsid selge signaali, et Reformierakonna Riigikogu fraktsioon pole ühtne. Kui valitsusjuhi erakonnal puudub parlamendifraktsioonis distsipliin, on see selge ohu märk kogu valitsuse jaoks.
Kasvanud pingetest annab märku ka Taavi Rõivase ja Arto Aasa sotsiaalmeedias korraldatud välkrünnak Kaja Kallase vastu, kes julges Reformierakonna ehk senise parima teo — emapalga — kahtluse alla panna.
Kaja Kallas pole loomulikult viimasel ajal Reformierakonna juhatuse enamuse hulgas eriti populaarne olnud, kuid kaks sellist juhtumit lühikese aja jooksul näitavad, et parteis pole asjad korras. Juhtivliikmed ei saa oma vahel läbi, ei saa kokkuleppele, ning see hakkab üha enam ja suuremalt ka silma paistma.
Tekkinud on pikantne olukord presidendikandidaatidega – neid on juba rohkem, kui vaja oleks.
Michali tagatoale tegelikult kumbki neist ei meeldi – ei Kallas ega Kaljurand, seetõttu ei saa välistada, et osa sellest erakonnast võib ka kolmanda kandidaadi välja käia. Mitte nii tuntud ja mitte nii populaarse, see eest lojaalsema Reformierakonnale. Näiteks mõne ettevõtja.
Sotsidel on samuti segadus. Ossinovski meeskond toimetab eraldiseisvalt kogu ülejäänust erakonnast. Nestor, Saar jt ajavad igaüks oma asja.
IRLi uus esimees Tsahkna ei ole siiani suutnud erakonda enda kontrolli alla saada. Võib juhtuda, et selleks ajaks kui saab, on erakonda nii vähe alles, et pole midagi eriti kontrollida.
Vabaerakonnaga on üldse kummalised lood. Keegi ei saa aru, kes seda juhib, mis väärtused neil on, mis asja nad ajavad. Arusaamatu lugu.
Tuleb välja, et viiest parlamendierakonnas kuuest käimas mõnevõrra sarnased protsessid.
Ainult Helmede perefirmal on õnnestunud võimuvertikaal ühemõtteline hoida. Ja nende toetus kasvab mühinal.
Võimalik et aeg on lihtsalt selline – keskmiselt ebaselgem ja segasem, seda nii Eestis kui Euroopas. Usaldus on defitsiitne kaup. Ja koostööd on raske teha. Riikide vahel, siseriiklikult ja erakondades.
Oluline on ka see, et ideoloogilist sisu nendes kodusõdades ei ole. Vaieldakse rohkem vaidluse pärast.
