Oleks hea kui oma eelistused ütleksid välja ka teised väljaanded, sest varjatud toetus on nagu varjatud annetus – see mürgitab demokraatlikku protsessi.

Meelis Pai ja Linnahalli aga ka Toomas Lepa ja TTV kaasused näitavad täpselt vastupidist sellele, mida kirjutatakse. Linna juhtimine on muutunud ja oluliselt. Ma olen töötanud Tallinna linna heaks pisut üle aasta ja võin ka isiklikust kogemusest kinnitada, et mingit “maffiatüüpi organisatsioonikultuuri” Tallinnas ei ole. Mõlemale juhtumile on linna juhtkond reageerinud täiesti ühemõtteliselt.

Nagu näitavad uuringud – kuigi alati saab kõike teha paremini, üldiselt ollakse Tallinna juhtimisega kindlasti rahul.

Linna juhtiva Keskerakonna toetus on väga kõrge. Vahed teiste erakondadega pole mitte kolm-neli protsenti, vaid väga suured. Kuid reitingud ei tohi juhtida erakonda, isegi kui erakond juhib reitinguid. Edust ei tohi jalad maast tõusta.

Praegune linnavõim ei ole linna jõuga üle võtnud. Enamuse Tallinna linnavolikogus saadi läbi kohalike valimiste neli aastat tagasi.

Ajakirjanduse topeltmoraal

On absoluutselt õige, et ajakirjandus pöörab sellistele juhtumitele tähelepanu. Seoses Pai tegevusega Salme kultuurikeskuses pöördusin aasta alguses linna sisekontrolöri teenistuse poole, et uuritaks Salme lepinguid ja arveid. Kui kontrolli tulemused on negatiivsed, tulevad ka kaadrialased järeldused. Keegi ei hakka midagi varjama või kinni mätsima.

Võiks rääkida ka topeltmoraalist. Väga palju on kirjutatud, kuidas Rain Rosimannus omandas osaluse Arenali kaubanduskeskuses Põhja-Tallinnas Erika tänaval. Müüki korraldas Riigi Kinnisvara AS sel ajal kui Taavi Rõivas oli seal nõukogu esimees.

Ajakirjandus kirjutas, kuid erinevalt linnavalitsuse asjadest, Rosimannuse-Rõivase seostest keegi peale suhteliselt jõuetu Riigikogu komisjoni uurima ei hakanud. Kuigi Rosimannus oma varjatud osalust isegi ei varjanud.

Minu mäletamist mööda ei nõudnud mitte keegi seejärel järgmistel valimistel Reformierakonna boikoteerimist. Kuigi see on vaid üks näide Reformierakonna korruptsioonist. Kindlasti on ka korruptsioon alati üks valimiste teemasid ja sellest ei saagi mööda vaadata, kuid on väga tähtis mitte unustada, et teemasid on veel.

Teisel poolel visioon puudub

Kuni Tallinna opositsiooni ainsad kindlad seisukohad puudutavad seda, mida tahetakse kinni panna ja ära kaotada, seni peaksid ajakirjanikud nõudma neilt vastuseid ka küsimusele, mis asemele tuleb? Ajalehe Pealinn, MUPO ja tasuta ühistranspordi kaotamine on paari päeva töö, mis saab edasi? Mida opositsioonierakonnad positiivset kavatsevad teha või ongi kogu programm vaid Keskerakonnale vastandumine?

Mis saab tasuta ühistranspordist, mida Reformierakond on aastaid pidanud raiskamiseks? Mis saab munitsipaalehitusest, mille suhtes on opositsioon samuti nina kirtsutanud? Mis saab eakatele makstavast toetusest, mis parempoolsete hinnangul dubleerivad asjatult riiklikku pensionisüsteemi?

Milline on teise poole visioon Tallinna tervishoiu tulevikust, eakatele ja vähekindlustatud inimestele mõeldud sotsiaalhoolekande teenustest, ühistranspordi arengust, teede korrashoiust, koolidest, lasteaedadest?.

Need on reaalsed ja elulised teemad. Kindlasti vähemalt sama olulised kui Meelis Pai töölepingu täpne sisu.

Kuni Eesti on vaene Ida-Euroopa riik tuleb hea tulemus teha piiratud eelarveliste vahendite juures. Seega ainult loosungitest nendes valdkondades ei piisa.

Teiseks, mis puutub Keskerakonna ja linna juhtimise muutumisse – aitab ehk sellest, et kõik püüavad Keskerakonnale ette kirjutada, milline see erakond peab olema.

Keskerakonnal on teatud põhimõtted, mis ei ole müügiks ja mis ei muutu. On asju, mida on seoses juhtkonna vahetusega muudetud, asju, mida veel muudetakse ja asju, mis ei muutugi.

Kuid need otsused langetab erakond ise ja see on Keskerakonna ja tema valijate vahelise kokkuleppe küsimus.