Viie aasta eest olid nutitelefonid, tahvelarvutid ja pilvetehnoloogia sisuliselt tundmatud nähtused. Tehnoloogiamaailm on selle ajaga meeletult arenenud ja nendes valdkondades ei ole riik erasektori ega ka välismaailmaga sammu pidanud. Nimetan mõned valdkonnad, milles kiirete muudatuste algatamine annaks head eeldused e-riigi positsiooni parandamiseks ja hüppeliseks arenguks.

Suurimad kitsaskohad

Infotehnoloogia sektor vaevleb alalise töötajate puuduse käes, sest vajalikku hulka inimesi, keda spetsialistidena tööle oodatakse, pole meil endal täies mahus kuskilt võtta. Eriti valusaks muutub probleem lähema paari aasta jooksul, kui väheneb ülikooliealiseks saavate inimeste arv. See tähendab, et infotehnoloogiasektori kasv ja innovatsioon aeglustub. Ainsaks valikuks jääb välismaise tööjõu senisest suurem Eestisse lubamine. Need inimesed pole odav tööjõud, vaid kõrgelt kvalifitseeritud ja kõrgepalgalised spetsialistid, kelle töötasuga kaasneb ka oluline laekumine riigieelarvesse.

Skype’i Tallinna-kontoris, Euroopa suurimas Microsofti arenduskeskuses, on juba praegu viiendik töötajaid välismaalased. Hirm, et „meie töökohad” ära võetakse, on alusetu – need töökohad jäävad muidu lihtsalt täitmata, sest vabu kohti on rohkem kui potentsiaalseid töötajaid. Teisalt on välismaalaste jaoks küsitav ka Eesti atraktiivsus töökohana – kui kaasa kolib pere, siis mida hakkab tegema elukaaslane ja millisesse kooli või lasteaeda panna laps? Probleem on suurem kui ainult töölubade seadus.

Noorte inimeste osakaal ühiskonnas väheneb ja töötajate puuduse olukorras on neil mõistlik minna õppima selliseid erialasid, millel on suur lisaväärtus: näiteks keskmine IT-sektori töötaja loob aastas tööandjale üle 40 000 euro lisaväärtust. Tsiteerin infotehnoloogia- ja telekommunikatsiooni liidu (ITL) 2011. aasta tööjõu prognoosi uuringut: „Tänane IKT-haridusega kõrgkoolilõpetajate arv (keskmiselt 530 aastas) on piisav vaid IKT-tööstuse hetkeolukorra säilitamiseks.”

Õppima sundida kedagi ei saa, kuid noorest peale huvi tekitamine suurendab tõenäosust, et valitakse eriala, kus luuakse ühiskonnale juurde uut väärtust. Praegu näevad lapsed nutitelefonis-tahvelarvutis mänguasja. Progetiigri ja Nutilabori projektid püüavad seda arusaama muuta, kuid riik ja ka teised eraettevõtted võiksid toetada reaalalade populariseerimist ja tänapäevaste tehnoloogiate koolidesse jõudmist. Eelnevat ITL-i uuringut tsiteerides: „Kuna IKT-sektor konkureerib rahvusvahelisel turul, siis jätkates tänase tööjõu arendamise mudeliga jõuame olukorda, kus erinevatel majandussektoritel on ees arengulagi.”

Varem olen Äripäevas („Kuidas anda e-tiigrile uus elu?”, 14.4) kutsunud riiki üles suuremale koostööle idufirmadega. Idufirmade mõte on murda turule uute lahendustega ja enamik neist keskendub just valdkondadele, kus e-riik hakkab maha jääma: mobiilid, tahvlid, pilvetehnoloogia, near field communication jne. Neil on olemas kiirus ja paindlikkus, et uued lahendused kiirelt valmis ehitada ja kättesaadavaks muuta. Usun, et ka ükski idufirma ei ütleks ära sellest, kui nende kliendiportfellis oleks maailma kõige edumeelsem e-riik.

Vajame IT-ministrit

Riigi- ja erasektori infotehnoloogia kaugus üksteisest tuleneb sellest, et avalikus sektoris puuduvad inimesed, kelle kohustus oleks uusi tehnoloogiaid välja otsida, katsetada ja juurutada. Ükski riigiametnik ei lähe vabatahtlikult üle teisele, võõrale tehnoloogiale, selleks peab olema keegi, kes teda seda tegema suunab. Mujal maailmas tuntakse innovatsioonijuhi (Chief Innovation Officer) ametikohta, mille riigiasutuste juurde loomine võimaldaks maailmas toimuvat senisest kiiremini tajuda ja muudatustega kaasa minna.

Kvaliteetse töö- ja elukeskkonna ning hariduse probleeme puudutas kõnes „Visioonist lahendusteni” konverentsil ka president Ilves. Toetan tema mõtet luua Eestis IT-ministri ametikoht. E-riik ise on kasvanud juba piisavalt suureks, et anda e-riigi arengu eestvedamine asjale pühendunud ja konkreetse mandaadiga professionaalile. Mul on väga hea meel, et meie riigi peamine esindusisik näeb infotehnoloogiasektoris suurt potentsiaali. See on üks väheseid valdkondi, kus maailmas särada saame, ja presidendi e-riigi alane „müügitöö” võiks olla eeskujuks kogu ülejäänud avalikule sektorile.

Siiski oleme praeguseks jõudnud olukorda, kus meil on eksperdikogemus valdkondades, mille uudsus jääb kümne aasta tagusesse aega. Tööjõupuudusele, reaalteaduste väiksele populaarsusele ning erasektori ja riigi vähesele koostööle on tähelepanu juhitud ka varem, kuid mingeid otsuseid pole selle põhjal vastu võetud ega seadusi muudetud. Erasektorit esindav ITL on visandanud oma kujutluse Eesti kohta 2020. aastaks, kuid selle elluviimiseks on vaja, et meid aitaks ka avalik sektor. Peame leppima kokku tegevusplaani, et visioonist saaks tegelikkus. Muidu lendab ülejäänud maailm meist digitaalses mõttes lihtsalt mööda.

Rain Laane, Microsofti Balti regiooni juht