Haabersti ristmikul näeme, kuidas linnavõim ei ole algusest peale soovinud puid säilitada, vaid on keskendunud betoonile. Elanikke, keda raietööd vahetult puudutavad, pole informeeritud või on tehtud seda kehvalt. Linn on kasutanud eksitavat infot, kus piltidel näidatakse tulevikulist kõrghaljastust, aga praegu on toimunud lageraie.

Me ei ehita linna selleks, et autodel oleks hea, vaid selleks, et inimestel oleks hea. Ka nendel inimestel, kes elavad suurte ristmike läheduses või neist läbi sõidavad. Betoon või asfalt ei asenda kunagi aastakümneid kasvanud pärna-alleed, mida Haabersti ristmikul saanuks säilitada.

Näiteks on mulle ja riigikogu keskkonnakomisjonis kokku kutsutud arutelu mitmele osalenule arusaamatu Tallinna linnavalitsuse otsus oktoobrist 2016 jätta algatamata Haabersti ristmiku eelprojekti keskkonnamõju hindamine. Ülikoolis õpetatakse esimeses loengus, et kui on väiksemgi kahtlus, tuleb algatada keskkonnamõjude hindamine. Siin aga otsustas linnavõim, et seda ei tehta, kuna „projektiga ei kavandata olulise keskkonnamõjuga tegevusi“ ja „projektiga ei kaasne loodus- ega kultuuriväärtuste kahjustamist“. Selle otsusega panigi linnavalitsus aluse nn hõberemmelga skandaalile, kus vastasseisus on langetamisele määratud puude kaitsjad ja linnaametnikud.

Tulemus on kurb, sest praegu saame vaid kände kokku lugeda. Neid on Haabersti ristmiku ümbruses ligi 1400, kusjuures vähemalt üheksa puud raiuti maha koos linnupesadega.

See on praeguse skandaali esimene ja üks olulisemaid õppetunde kõigile linna- ja vallavalitsustele – selleks, et valimisteks jõuaks edgarsavisaarelikult mõne avamislindi läbi lõigata, ei tohi ära jätta keskkonnamõju hindamist. Kohalik omavalitsus vastab meie keskkonna ja rohelise linnaruumi eest.

Loodan, et Tallinna linnavalitsus tahab endalt raputada loodusvaenulikkuse maine ning nõustub riigikogu keskkonnakomisjoni ettepanekuga moodustada nn pikema vaatega ekspertkomisjon, mis aitab kaasa rohelise mõtte- ja tegutsemisviisi süvendamisele Tallinnas.