Rainer Vakra veeseaduse muudatusest: Haisuvastase võitluse varjus toimub räige hinnatõus
Isegi kõikidest Eesti haisuprobleemidest on reovee puhastusega seotud olematu osa ehk vaid 1,8%. Ja kuigi on tegemist pseudoprobleemiga ollakse nõus selle lahendamiseks kulutama sadu miljoneid eurosid. Algatatud veeseaduse muutmise eelnõu vastuvõtmisel tabab suuremate linnade elanikke mõne aasta pärast karm veehinnatõus.
Antud eelnõu on konkreetne näide, mis on maha viksitud kõige lihtsamast poliitkommunikatsiooni õpikust. Põhiline, et ole pildis. Pole vahet, mis teemal või mis eesmärgil. Hais müüb. Seda tunnevad inimesed füüsiliselt ja see sunnib lausa nina krimpsutama.
Südasuvisest vetikahaisust Pirita rannas võluvad Tallinna linna meediajuhid aastast aastasse paar uudist. Olgu selleks võidukas raport vetikate koristamisest või näpuga näitamine riigi suunas. Hoolimata sellest, et teema meediakünnise ületab, pole kindlasti tegu Tallinna linna põletavaima küsimusega.
Nüüd on sama võluvitsa avastanud neli koalitsioonisaadikut. Nõustun, et reoveepuhastusjaamade hais võib üksikutes linnades olenevalt aastaajast endast tõesti märku anda, aga kas see on tõesti hetkel tähtsaim küsimus Eesti Vabariigis?
Täna riigikogus arutelu all oleva veeseaduse muudatusel on kaks omavahel vastandlikku põhipunkti. Esiteks vähendatakse kanalisatsiooni ehitiste kuja, mis praegu kaitseb elanikke võimalike ebameeldivate lõhnade eest, 500 meetrilt 150 meetrile. Ehk sisuliselt antakse võimalus arendada haisuallikaid lähemale.
Ühtlasi luuakse olukord, kus arenduspiirkonda kinnistu ostnud heausksed ostjad hakkavad nõudma probleemi lahendamist. Külajutud räägivad, et kohati paistavad välja mõne konkreetse arendaja kõrvad.
Tallinlaste jaoks tõuseks vee hind poole võrra
Teiseks peab reovee käitlemine toimuma ainult kinnises mahutis või hoones või muul viisil, mis hoiab ära keskkonnahäiringu levimise üle kuja piiride. Iga mõtlev inimene saab aru, et lõhna juba aia ega müüriga kinni ei püüa. Seega tegelikult kohustatakse vee-ettevõtjaid vähendama haisulevikut ja katma reoveepuhasteid massiivsete kuplitega.
Nii suuremahulised ehitustööd tähendavad ka suurt kulu, mis paratamatult jääb tarbijate kanda. Esialgsel hinnangul tuleks näiteks Tallinna Veel ehitada aastaks 2018 puhastusseadmete ümber ligi 15 hektari ulatuses hooneid ehk katta ligi 25 täismõõtmetes jalgpalliväljakut.
Prognoositav investeeringute maht on 100 miljonit eurot. Edaspidi hakkab nende hoonete käitlus- ja hoolduskulu olema aastas 15 miljonit eurot. Näiteks tallinlastele tähendaks see ligi 50% veehinna tõusu.
Kokkuvõtteks puuduvad täielikult majanduslikud arvestused ja keskkonnamõjude analüüs. See, et eelnõus kirjutatakse ligikaudseks maksumuseks vähemalt 25 miljonit eurot, näitab tegemata tööd ja puudulikke arvutusi. Eelnõust ei võida keegi, aga kaotajaid on palju.
Pretsedenditu, et hoolimata keskkonnakomisjoni palvest jättis Vabariigi Valitus oma seisukoha antud küsimuses esitamata. Sellised toored ja tarbijate rahakotile ohtlikud eelnõud tuleb kiiremas korras riigikogu menetlusest tagasi lükata.
Tegelikult oleks õigem, kui sellised vabas vormis fantaasialennud jääks saunalavale või kohvikuvestluseks, mitte ei formuleeruks riigikogu seadusemuudatusteks.
