Rait Maruste: Aeg nõuab uut asüülipoliitikat
Hiljuti toimus Küprosel Euroopa parlamentide esindajate nõupidamine asüülipoliitika kujundamises. Juba 1999. aastal alanud ning üle kivide ja kändude kulgenud töö asüülireeglite ühtlustamisel on jõudnud järku, kus on reaalne perspektiiv jõuda aasta lõpuks põhilises kokkuleppele.
On ka aeg. Immigratsiooni on Euroopas liiga kaua käsitatud kui koormat, selle asemel et vaadata seda kui võimalust. Karm tõsiasi on see, et on terve hulk eluvaldkondi, nagu meditsiin ja -hooldus, IT-sektor, ehitus, puhastus- ja koristusteenus jne, mis, kui neisse ei tuleks juurde uusi töökäsi, vajuksid lihtsalt kokku.
Mitte väga ammu oli Euroopa veel väljarände kontinent. Sajand tagasi lahkus Rootsist ligi veerand elanikkonnast Ameerikasse. Massiivne oli majanduslik väljaränne Iirimaalt, lahkuti ka Saksamaalt ja teistest riikidest. Nüüdne Euroopa on saanud väljarändealast sisserände piirkonnaks. 60 aastat tagasi, s.o mitte just väga ammu, elas u 25% maailma rahvastikust Euroopas, praegu ainult ligi 8%.
Liiga jäik asüülipoliitika
Kui vananeva rahvastikuga heaolu-Euroopa tahab säilitada oma taset, rääkimata arengust, on vältimatu, et tuleb asüülipoliitikat muuta. See kehtib ka jõudsalt vananeva ning kahaneva rahvastikuga Eesti kohta. Eesti on oma 66 asüülitaotlejaga 2011. aastal ja 67 taotlusega tänavu augusti seisuga EL-is kindlalt viimane, võrreldamatu isegi Läti ja Leeduga, kus 2011. aastal oli vastavalt 340 ja 525 taotlust, rääkimata Soome 6900 ja Rootsi 30 000 taotlusest. Need arvud osundavad meie senise kodakondsuspoliitika jäikusele ja tarvidusele mõtestada seda lähtuvalt uue olukorra vajadustest.
Lisaks demograafilis-sotsiaalsetele põhjustele nõuab asüülipoliitika kohandamist ka olukord nn perifeeriariikides, kes peavad vastu võtma 90% kõigist Euroopa Liidu asüülitaotlejatest. Kohati on neis riikides – Kreeka, Küpros, Malta, Itaalia, Hispaania – probleem kasvanud üle pea. Euroopa Liidu ühe baasväärtuse – inimeste (tööjõu) vaba liikumise – ning Schengeni reeglistiku tõttu võib ühes riigis asüüli saanud inimene vabalt liikuda teistesse EL-i riikidesse. Seeläbi saab asüüli saanute sotsialiseerimine ja integreerimine ka meie mureks ja hooleks. Ka väljakutseks, sest maailmas käib üsna armutu võitlus tööjõu, eriti haritud ja kvalifitseeritud tööjõu pärast.
Seega on uue asüülipoliitika üks lähtepõhimõtteid solidaarsus. Ei ole enam nii, et igaüks toimetab omas riigis nii, nagu heaks arvab ja vajalikuks peab. Solidaarsus tähendab ühist vastutust ühtsete reeglite alusel ja ühist kulude jaotust. Püütakse kindlaks määrata ühtsed Euroopa standardid mõistetes ja protseduurides, näiteks keda ja mis puhkudel käsitatakse põgenikuna, kes on tema lähedased (perekonna mõiste Euroopas ja mujal maailmas võib olla oluliselt erinev) jmt. Ühtset lähenemist vajavad tagasisaatmise reeglid ning arusaamine turvalistest kolmandatest riikidest. Euroopa peaks loobuma asüülitaotlejate kohtlemisest potentsiaalsete kurjategijatena, nendelt vabaduse võtmine peaks olema erand ning selgelt põhjendatud.
Teistmoodi multikulturism
Nõupidamisel oli juttu ka multikulturismist. Leiti, ja ilmselt õigustatult, et multikultuursus jäi ilma asjakohase integratsioonita poolikuks. Multikulturismi doktriinist lähtudes anti immigrantidele vabadus elada oma kultuuri ja kommete kohaselt, et mitmekesistada meie sotsiaalset elukeskkonda.
Selles heausulises sinisilmsuses jäi tähelepanuta asja teine külg – kui multikultuurilisust ei saatnud asukohamaa keele ja kultuuri ning ühiskonnaõpe, tekkisid ühiskondadesse suletud grupid. Need grupid ja isegi kogukonnad ei mõistnud, mis nende asukohamaal toimub, ei osanud selle keelt ja osutusid sel viisil ühiskonnast äralõigatuiks koos kõigi kaasnevate probleemidega.
Selles mõttes on nn multi-kulti ebaõnnestunud, kuid ideena siiski mitte kõrvaleheitmist väärt eeldusel, et multikultuursuse poliitikale eelneb või toimub sellega paralleelselt tõhus integratsioon.
Rait Maruste, riigikogu liige, Reformierakond
