Tõsi, siin oleku aega oleks mul veel kasutada jämedalt võttes aasta ja kümme kuud. Aga isegi kui see aeg ära kasutada, peaksin ikkagi veel tööd tegema, enne kui pensionile jääda.

Ja siin tulevadki mitmed tegurid mängu. Üks asi on professionaalne külg, kas minna tagasi õigussüsteemi…

•• Te mõtlete Eesti kohtusüsteemi?

Jah, tehniliselt on võimalik sinna tagasi minna, aga praktikas on see ikkagi komplitseeritud. Olen 12 aastat eemal olnud ja kuigi tean üldist arengut, olen detailides ning üksikasjades ikkagi maha jäänud. Ma võiksin tagasi minna ka ülikooli ja olen teinud ettevalmistusi. See oleks aga osalise koormusega. Ma ei saa minna ka päris professori kohale, sest ka see asi on vahepeal väga palju muutunud. Seal on oma administratiivne pool, grantide taotlemine – sellest kõigest ei tea ma midagi.

Seega valikud polegi nii suured. Olen 12 aastat hinnanud demokraatia ja õiguste-vabaduste olukorda ning kui selles vallas midagi ära teha, siis seadusandja ongi kõige tõhusam koht.

•• Kas teie poliitikasse tulek oli teie enda initsiatiiv või Reformierakond kutsus teid?

Eks see oli mõlemat pidi. Reformierakonnast ma tunnen isiklikult mitmeid inimesi ja Reformierakond esindab ka liberaaldemokraatlikku maailmavaadet, millele inimõigused oma doktriinis toetuvad. Kui kõik need asjad kokku panna, siis nii see otsus tuligi.

•• Mainite liberaaldemokraatiat, samal ajal on Reformierakonda kritiseeritud, et nad on liberaaldemokraatiast kaugenenud.

Ma saan aru ja ma olen mingit viisi ka nõus. Eesti liberaaldemokraatlik maailmapilt on väga majandusedu keskne. Muidugi, enne tuleb raha luua, kui jagama hakata. Sellest tuleb aru saada, aga see ei saa kesta lõputult. Liberaaldemokraatlik maailmavaade ei ole ainult majanduslik, seal on ka õigused, vabadused, demokraatia ja nende kaitsmine. Eelseisval perioodil peaks rohkem rõhku panema sellele.

•• Reformierakond on kasvanud suureks, nende kõneviisi on sisse tulnud ka rahvuslikud ja konservatiivsed motiivid, see pole enam liberaaldemokraatia…

Võimalik küll. Eks kõik siin elus muutub. Võime seda märgata ka muude parteide arengus, vaatame Briti leiboriste või Saksa kristlikke demokraate. Situatsioonid muutuvad. Ma ei hakka siin hinnanguid andma.

•• Kas kandideerite Tartus? Või kus üldse teie kodu Eestis on?

Praeguse seisuga kandideerin Tartus. Olen sündinud-kasvanud Pärnumaal, seal on mul ka suvekodu. Teine alternatiiv olekski olnud kandideerida seal. Kandideerimiskoha aga jätsin partei alkeemikute otsustada, ma nii hästi sisekööki ei tunne. Nii kaldutakse praegu Tartu poole, mis on mu teine kodu – olen seal alates 1972. aastast elanud, õppinud, töötanud.

•• Kas Reformierakond on teile lubanud justiitsministri kohta?

Ei. Minuga pole keegi sellest rääkinud. Ja ma pole ka ise huvitatud. Olen 1990-ndatel näinud võimu raskust, sealt on pärit ka mu hallid juuksed. Olen suurepäraselt rahul, kui saan riigikogus olla, ja kui ei saa, kaeblema ei hakka.

••Kui palju kohtunikud tohivad poliitikasse sekkuda? Kuidas see riigiti on reguleeritud? Ja mis see hea toon on?

Ma tean, kuhu te vihjate. Olukorrad on erinevad. Näiteks Saksamaal pole küll kohtunikel sundi olla partei liige, aga peetakse heaks praktikaks, et kohtunikud on parteis. Sama ka Austrias. Eestis on jälle see seadusega keelatud.

•• See on formaalne kuuluvuse küsimus…

Täpselt. Teine küsimus on see, kuidas siseneda poliitilistesse debattidesse. Selge keeld on see, et ei tohi sekkuda pooleli olevatesse kohtuasjadesse. Mis puudutab üldisi teemasid, siis ma olen siiamaani Eesti kodanik ja võtta sõna üldistel teemadel on iga kodaniku põhiõigus. Meil pole ühtegi põhjust arvata, et terve suur tükk riigisektorit tuleb avalikust elust, avalikust debatist välja lülitada. Kohtunikud võivad selles osaleda ja ehk isegi peavad osalema valdkondades, mida nad tunnevad sügavamalt kui keskmine inimene.

•• Ise te olete teinud jõulisi sõnavõtte, seadnud küsimuse alla Arnold Rüütli süümevande, näiteks. Või pärast pronksiööd süüdistanud Savisaart rahvastevahelise vaenu õhutamises…

Rüütli puhul võin öelda, et lugu oli selles, kuidas meenutati Johannes Hindi protsessi. Omal ajal oli asi niimoodi, et oli ministrite nõukogu ning sellesse kuulus teatud ring inimesi… Ministrite nõukogu juures oli riiklik julgeolekukomitee ja mitte ühtegi otsust, eriti sensitiivsest otsust, ei tehtud nii, et sellest institutsioonist või EKP juhtkonnast oleks täielikult mööda mindud. Väita, et mina mitte midagi ei tea, et mina mitte milleski ei osalenud (Maruste viitab sellele, kuidas Arnold Rüütel on rääkinud oma rollist ENSV ühe tippjuhina – toim) – just see kutsus esile mu natuke teravama reaktsiooni, kui ehk vaja oleks olnud.

„No pasarán!” loosung aga sisaldas minu jaoks väga otsest, räiget ja ohtlikku kutset vastandumisele.

•• Kahetsete nüüd seda sõnavõttu?

Ei kahetse. Ma ei lahminud niisama. Mõtlesin ja seedisin teemat tükk aega. Keegi aga peab ju midagi välja ütlema, muidu väidetakse silma pilgutamata vastupidist.

•• Ma tõin need näited siia intervjuusse ka sellepärast, et viidata – kui teie teete poliitilisi avaldusi, kirjutate arvamusartikleid, siis te olete vaat et ainuke. Eesti kohtunikkond on vait. Keegi ei ütle midagi. Mul on raske ette kujutada, et näiteks Helve Särgava kirjutaks või võtaks sõna poliitilistel teemadel. Mis see on – enesetsensuur?

Ei oska isegi öelda. Võimalik küll, et on välja kujunenud kokkulepe või toon, et ei kirjutata ega arvata. Mina pole kindel, et see on lõpuni hea praktika. Ühiskondlik väitlus, mida rohkem seal erinevaid arvamusi on, seda lähemale tõele ju jõutakse. Tuleb teatud väljapeetust hoida, aga et üldse eemale jäädakse, seda ma õigeks ei pea.

Eesti kohtunikega on lisa-nüanss see, et mitte kunagi ei saa täielikult välistada asjaolu, et teatud isikud või kohtuasjad jõuavad nende lauale. Minu puhul on see võimalus väga väike ja taganemistee on ka alati olemas, saan kõrvale tõmbuda.

•• Julia Laffranque, teie järglane Euroopa inimõiguste kohtus (Laffranque valiti Eesti esindajana inimõiguste kohtusse selle aasta 5. oktoobril – toim), on öelnud, et inimõiguste kohtus töötamine on iga kohtuniku unistus. On see siis nii? On see selle ametiala tipp, kuhu Eesti kohtunik karjääri tehes üldse jõuda võib?

Eks ta mingis mõttes on. Kas just ainuke tipp, aga üks nendest küll. Valikuteks oleksid ka mõned teised rahvusvahelised kohtud, Euroopa Liidu kohtud, ÜRO kohtud Haagis.

••  Kas Euroopa inimõiguste kohus saab oma tööga hakkama? Asjad venivad aastaid ja järjekorrad lähevad üha pikemaks…

Küsimus pole kohtunike arvus, vaid süsteemis. See pandi püsti sõjajärgsel perioodil 50 aastat tagasi, kui liikmesriikide arv oli väike. Praegu on see kasvanud kolm korda suuremaks ja potentsiaalsete kaebajate arv on 800 miljonit, kusjuures igaüks sellest 800 miljonist võib esitada kaebuse.

•• Mis lahendus on? Rohkem inimesi?

Minu kohaloleku ajal on personali mitu korda suurendatud, aga ootel olevate asjade nimekiri on kümnekordistunud. Praegu on umbes 140 000 asja ootel. Süsteemi tuleb muuta.

•• Lugesin, et pooled kaebustest on Venemaalt ja Ukrainast?

Venemaalt on umbes kolmandik. Kui võtta per capita, siis Venemaa polegi nii hull, pole esimene. Aga absoluutarvudes küll: Venemaa, Ukraina, Türgi, Rumeenia, sealt tuleb enamik kaebusi.

•• Mismoodi tuleks inimõiguste kohtu tööd muuta?

Tuleks rakendada samasugust põhimõtet nagu näiteks Ameerika ülemkohtus, kes valib mingist teemast ühe olulise asja. Võtab näiteks eutanaasia küsimuse või mingi andmekaitse küsimuse, lahendab ära. Samamoodi võiks Euroopa inimõiguste kohtus olla: teha pretsedent ja ülejäänud asjad liikmesriikides lahendada pretsedendi põhjal. See on ainuke viis süsteemi säilitada, sest muidu seevariseb 5–10 aasta pärast lihtsalt kokku. Juba praegu saadame 90% kaebustest tagasi, aga nendega tuleb ikka tegeleda: avada kirjad, töötada, ära hinnata, põhjendada tagasilükkamine. Lõpuks suur hulk tühja tööd.

•• Liiga kerge on teile kaevata?

Arvan jah, et liiga kerge. Puuduvad peaaegu igasugused piirangud. Eraisikud ja firmad, kelle materiaalsed nõuded ulatuvad vahel sadadesse tuhandetesse eurodesse, ei pea isegi senti maksma mingiteks hagemise lõivudeks nagu tsiviilvaidlustes tavapärane.

Et riikidele mõju avaldada, on kohus määranud riikidelt kannatanutele välja raha. Selle negatiivse küljena on aga tekkinud trend, et inimesed tulevad kohtusse kaebama lihtsalt lootuses, et äkki saab riikidelt raha välja õngitseda.

•• Kas Eesti kodanikud on inimõiguste kohtu avastanud?

Jah, päris tugevalt. Eestist on palju kaebusi, per capita rohkem kui Lätist ja Leedust. Samal ajal on kaebused Eestist suhteliselt n-ö teise- või kolmandajärgulised, need pole väga tõsised kaebused konventsiooni mõttes.

•• Mis mõttes kolmandajärgulised? Mis suured asjad siis on?

Suured asjad on näiteks riigi ründed elu vastu või piinamise keelu rikkumine, sõnavabaduse mahasurumine või erakondade omavoliline laialisaatmine. Eestist on aga väga palju kirju vangidelt ja igasugustes õiguse tõlgendamise pisiküsimustes. Mispärast see niimoodi on, ei teagi.

•• Kas pronksiöö järel ei tulnud siis teile asju?

Tuli. Enamik neist läks tagasi, sest ei ammendanud siseriiklikke kaitseabinõusid. Mõne kaebaja suhtes on menetlus pooleli, hoian siin oma suu kinni.

•• Eestis on räägitud samasooliste abieludest.  Mida inimõiguste kohus asjast arvab?

Meil on mitmesuguseid kaasusi, mis puudutavad geide sõjaväkke võtmist ja nende eristamist muudes oludes, s.o asja on vaadatud diskrimineerimise või eraelu vaatepunktist. Mis puudutab abielusid, siis Euroopa inimõigustekonventsioonis on selgelt kirjas, et abielu on mehe ja naise vaheline akt (artikkel 12).

•• Seega samasooliste abielude mittelubamine ei ole diskrimineerimine?

Konventsiooni seisukohalt ei ole diskrimineerimine. Millegipärast tahetakse seda kooselu nimetada abieluks. Igal asjal, eriti õiguses, on aga oma nimetus. Igal fenomenil ja terminil on sisu taga. Ei saa erinevaid asju nimetada ühe ja sama nimega. Minu isiklik arusaam on, et asju tuleb nimetada erinevate nimedega, eriti juuras. Abielu on mehe-naise vaheline suhe, mehe ja mehe või naise ja naise vaheline suhe on midagi muud.

Kui liikmesriigid tahavad seda aktsepteerida või tahavad muuta, nimetavad abieluks või tsiviilpaktiks, see on see liikmesriikide enda otsustada.

•• Küsimus on selles, et abieluga kaasnevad mingid õiguslikud tagajärjed, teatud garantiid. Samasoolised paarid ütlevad, et nende kooeluga garantiisid ei kaasne. Mõnel puhul on see lahendatud nii, et on tehtud tsiviilpartnerlus, mis võib-olla on abielu koopia, lihtsalt teise nimega.

Mõningate erinevustega siiski, seal on detailide küsimus. Ma ei näe mingisugust takistust aktsepteerida tsiviilpakti või tsiviilpartnerlust. Pole põhjust seda keelata. Kui kaks täiskasvanud inimest soovivad koos elada, kes neid siis keelata saab.

•• Kas saan õigesti aru, et teete vahet: kui on kaks täiskasvanud inimest, siis nende kooselu on eraasi, kui aga jutt käib lapsendamisest või isegi abielust (kui avalikust institutsioonist), siis see pole enam ainult eraasi?

Jah, neil on rohkem avalikke mõõtmeid. Isikuvabaduste vaatenurgast on asi selge – igaüks võib elada oma elu nii, nagu heaks arvab, küsimus läheb keerulisemaks siis, kui tahetakse näiteks lapsendada. Siiamaani on kaks täiskasvanut, ise teavad, mida teevad, kuid lapsendamise puhul me laiendame kahe inimese õiguse ka kolmanda inimese peale, kes iseenda eest pole võimeline seisma. Ja siin tuleb ikkagi sügavalt mõelda, kas seda teed minna. Võime sattuda vastuollu ka lapse õiguste konventsiooniga, mis ütleb, et last puudutavates küsimustes tuleb esile seada lapse õigused-huvid. Praegu jääb mulje, et esile seatakse geipaari huvid, keegi ei küsi midagi lapse käest ja ka meil pole õigust lapsele üht liiki asju peale suruda.

•• Te algatasite või taasalgatasite hiljuti põhiseaduse muutmise debati. Paljud on oponeerinud. Näiteks professor Lauri Mälksoo ütles, et Maruste võib avada Pandora laeka.

Ma teadlikult valisin sõnastuses „korrastamise”, mitte „muutmise”. Muidugi võib öelda, et see kõik on keeleline mäng mingit viisi, aga arvan, et „korrastamine” on kõige täpsem.

Korrastamise mõte tuleb sellest, et põhiseaduse kirjutamise ajal oli peaidee vabaneda Nõukogude süsteemist. Tõmmata joon vahele. Me ei teadnud, mis juhtub 20 aasta pärast, näiteks seda, et oleme Euroopa Liidus.

Teine asi on see, et põhiseadust tehti väga kiiresti. Üldskeemina on see hästi töötanud ja lugupidamine tolleaegsetele tegijatele. Kui aga vaadata lähemalt, siis võib leida ebatäpsusi, mida isegi autorid, näiteks Jüri Adams, on tunnistanud. On aeg saabunud, et korrastada. Kas või sõnastus täpsemaks teha.

•• Samal ajal, eriti kui te ei ütle, mida täpselt muuta tahate, tekib just umbusk. Öeldakse: tulevad huvigrupid, kes kõik tahavad oma paragrahvi põhiseadusse sisse saada, et tuleb üks suur segadus ja võitlus…

Võime sama asja vaadata ka teisest küljest. Võib-olla ongi vaja tekitada debatt. Igasuguste asjade üle saab debateerida: kas vajame 80-liikmelist, 100-liikmelist või 60-liikmelist riigikogu, kas valimissüsteem on piisavalt adekvaatne, kuidas riigikaitset korraldada? See võimaldaks tekitada arutelu – arutelu, mida meil praegu pole.

•• Kui te neid näiteid toote, siis hakkab kõhe, et asi läheb väga revolutsiooniliseks kätte… Mulle tundub, et pole häda midagi.

Tahan veel üle öelda, et põhiseaduse muutmine (või korrastamine) pole nädala töö, vaid võtab aastaid. Loomulikult on asju, mida ei muuda: näiteks poliitilisel tasandil tuleb kokku leppida, et ei muuda parlamentaarset demokraatiat.

•• Eesti kohtunike kohta on viimastel aastatel tulnud korruptsioonisüüdistusi, altkäemaksu asju. Mis toimub?

Ka minul on olnud neid asju häbi ja valus lugeda. Paar nendest inimestest said ametisse nimetatud minu ajal.

Võimalik, et siin on kaks põhjust. Kui riiki 20 aastat tagasi käima vedasime, oleksime pidanud esimese laine kohtunikud ametisse nimetama teatud perioodiks, näiteks viieks aastaks ja peale seda prooviaega oleks võinud nad nimetada eluaegsetena. Seda arutati, kuid kuna põhiseaduses oli üheselt kirjas kohtunike eluaegsus, siis jäi see pooleli.

•• Kas vihjate sellele, et 20 aastat tagasi, kui esimese laine kohtunikke valiti, siis oli riik veel nõrk, kõiki ei jõutud kontrollida, oli vaja kiirustada ning sõelast pääses läbi ka inimesi, kes tegelikult poleks pidanud kohtunikuks saama?

Niimoodi võib öelda küll. 20 aastat tagasi oli hoopis teine olukord. Polnud kusagilt võtta uut põlvkonda, vanadest sidemetest vabu, kogenud õppinud juriste. Tuli võtta, mis olemas oli. Näiteks Ida-Virumaale tuli leida kohtunikke, kes oskavad eesti keelt. See oli ületamatu raskus ja igasuguseid kompromisse tuli teha. Meie teadlik valik oli leida noorema põlve inimesi, kes polnud vana süsteemiga kokku kasvanud, ja loota parimat.

Aga praegustel probleemidel on ka teine põhjus. Kohtu haldus on jäänud rippuma.  

•• Kohtute administratiivse juhtimise teemal kerkib aga kohe kahtlus: kas ei piirata kohtute sõltumatust?

Seda kella on valesti taotud. On olemas administratiivne kord, tähtaegadest kinnipidamine, reeglitest kinnipidamine, rahaasjad, tarned-hanked. Otsuste tegemine on teine asi ja otsuste tegemise vabadus ning sõltumatus jääb alles. Administratiivses korras on aga praegu puudusi. Mitte kunagi ja mitte kusagil pole mõeldud nii, et kohtuid ei saa üheski asjas kontrollida.

Eluloolist

Rait Maruste

kohtunik

•• Sündinud 27.09. 1953 Pärnus

•• Lõpetas Tartu riikliku ülikooli õigusteaduskonna 1977. aastal

•• 1977–1990 töötas Tartu ülikooli õigusteaduskonnas

•• 1992–1998 riigikohtu esimees

•• Alates 1998. aastast Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik

•• Sellest aastast Reformierakonna liige