RAIVO MURDE: Tallinna-Tartu teele neli sõidurada
Kergendust tooks mehe rahulik hääl telefonis, mis ütleks: “Ma jõudsin tervena kohale.” Nii päevast päeva. Tuhandetes Eestimaa kodudes on keegi mures oma lähedase pärast, kes on võtnud ette närvesööva sõidu pealinnast Tartusse või vastupidi.
Ametnikud ütlevad, et ärgem muutugem emotsionaalseks, liiklusõnnetuste poolest ei ole Tartu maantee kõige ohtlikum paik. Peterburi maanteel hukkub liikluses palju rohkem inimesi ning liiklusintensiivsust arvestades ei ole majanduslikult otstarbekas ehitada Tallinnast Tartusse nelja sõidurada.
Kuid mida tuhanded lähedaste pärast muretsejad selle teadmisega peale hakkavad? See neid ei rahusta, et Türgis ja Venemaal hukkub teedel veelgi rohkem inimesi. Tartu maanteel liiklejad ja nende lähedased ei saa paraku ilma tunneteta. Närvid on lihtsalt läbi ning statistilised numbrid neid ei aita. Teekraavis rusudest välja kistud laipade arv üksnes kohutab. Kuid kes on selles süüdi ja millest oleks abi?
Kümnete inimeste tapjaks ei ole Tartu maantee, Eesti riik, ametnikud ega ka autod, kuigi valame oma viha ja ahastuse just nende peale. Probleemi põhjuseks oleme meie – autojuhid. Õigemini üks osa liiklejatest, kelle kokkukuivanud peanupp ei paista suureks paisunud ego varjust rooli tagant välja. Paraku selliste osakaal ainult kasvab. Tundub, et Eestit on tabanud ravimatu epideemia, mis lahvatab siis, kui eestlane puutub kokku plekist ruunaga ning neil tekib emotsionaalne side. Haigusnähuks on mõistuse kadumine. Paraku pole see haigus ravitav. Siin ei aita isegi sundravi trellide taga.
Laiem ja turvalisem tee
Liikluskultuur tekib kodusest kasvatusest ja sisemisest vajadusest teistest hoolida. Kui sa oled egoistlik mats, siis selleks sa ka jääd. Mina ei usu teavituskampaaniatesse ja suurematesse karistustesse. Riik peaks suunama ja harima pealekasvavat põlvkonda. Ehk kasvaks neist siis euroopaliku sõidukultuuriga liiklejad.
Seniks tahaks aga elus püsida ning kindlust, et mõni ajudeta kamikaze meid hauda kaasa ei kisu. Tartu maanteel kaitseks terve mõistusega liiklejaid üksnes neli sõidurada ning soovitatavalt plekist barjäär tee keskel. Mina ja teised liiklejad ei unista kiirteest, vaid lihtsalt neljast turvalisest sõidurajast, kus autod teadmata asjaoludel vastassuunavööndisse ei kaldu. Sõiduautojuhid saaksid venivatest veoautokolonnidest turvaliselt mööduda, ilm ei põhjustaks katastroofi ning hullud ei tekitaks oma arulagedate süstimistega kaost.
Kui poliitikutele tundub, et selleks ei jätku raha, siis las riik ehitab kahe sõidusuuna vahele vähemalt barjääri ning rajab mõnekilomeetriste vahedega möödasõidurajad. Rootsis on selliseid teid palju. Ma saan aru, et teed vajavad parandamist ja turvalisemaks muutmist kõikjal Eestis. Kuid alustada tuleks ikkagi kõige olulisemast teest. Minu teada on kõikjal Euroopas kahe olulisema linna vahel riigi parim sõidutee. Miks me seda ei tee, vaid jätkame laipade ja autode loendamist? Keegi võiks kokku arvutada, kui palju kaotab riik raha inimkaotuste tõttu Tartu maanteel.
