Saber strike 2015 Foto: Ester Vaitmaa

Kahjuks on Eesti alustanud valest otsast, jalaväe lahingumasinatest. Sarnast viga pole teinud ükski suurriikidest ega ka väiksemad Skandinaavia maad ning Holland ja Šveits.

Soomusmanöövrivõime nurgakiviks on tankid, ilma milleta seda võimet pole lihtsalt olemas. Hämmastaval kombel on aga Eesti investeerimas ebaproportsionaalselt suure osa soomusmanöövervõimeks mõeldud rahast just jalaväe lahingu- ja toetusmasinatesse.

Eesti ostab Hollandist 44 jalaväe lahingumasinat CV90. Neile lisaks on vaja ka toetusmasinaid. Nii ostiski kaitseministeerium Norrast ilma riigihanget välja kuulutamata toetusmasinateks CV 90 kered, mis vajavad kümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuvat ümberehitust. Otsus kasutada ka toetusmasinateks CV90 platvormi on ebaotstarbekas kolmel põhjusel.

Esiteks on CV90 toetussoomukina nii kallis, et isegi Norra kasutab selleks soodsamaid lahendusi. Sama teevad ka teised riigid, kes CV90-tüüpi jalaväe lahingumasinaid omavad. Järgmistel kümnenditel jäävad norralaste varustusse M577 toetussoomukid, mida pakuti ka Eestile. M577-tüüpi soomukeid on maailmas toodetud üle 80 000. Need on kümnete riikide relvastuses täitmas väga erinevaid ülesandeid. Seetõttu on M577 võrreldes teiste roomikplatvormidega konkurentsitult kõige madalamate hoolduse- ja elutsükli kuludega.

Teiseks: kaitseministeerium on põhjendanud, et toetussoomukite ja lahingumasinate ühine platvorm (CV90) võimaldab masinapargi pealt raha kokku hoida. Kuidas saab suureneda kokkuhoid, kui valiti seitse korda kallima ülapidamiskuluga platvorm? Oluline on fakt, et Norrast ostetud CV-90 kerede ümberehitamist toetussoomukiteks pakub Euroopas ainult üks tehas. Sisuliselt on Eesti sõltuvuses ühest tehasest, kes on monopoolses seisundis oma edasise hinnapoliitika kujundamisel.

Soetatud masinapark vajab hooldust ja kaasajastamist ka tulevikus, suur vahe on aga selles, kas neid töid saab teostada üks või kümme firmat vaba konkurentsi tingimustes. Hetkel ei oska keegi prognoosida, kui kalliks CV90-te ümberehituse- ja ülalpidamiskulud kujunevad. Kulukas ülalpidamine tähendab paratamatult kokkuhoidu väljaõppe ning teiste võimekuste loomise arvel. Tekib oht, et CV90-st kujuneb ainult paraadsõiduk.

M577 puhul pakub hooldust ja ümberehtitust rohkem kui 15 firmat üle maailma. Mitmekesine konkurents looks eelduse, et tellitavad tööd oleksid tulevikus kaitsekulutusi vähem koormavad kui CV90 puhul. 35 CV90-kere ümberehitus kujuneb lõpptulemusena umbes 15-20 miljonit eurot kallimaks kui sama arvu M577 hankimine Saksamaalt koos vajalike ümberehitustöödega.

Kolmandaks: kaitseministeerium rõhutab, et M577 platvorm on liiga vana ja seepärast valiti modernsemad CV90 kered. Tõsi, M577-tüüpi soomukeid hakati tootma 1960-1970 ja see kestab tänaseni. Riigid, kel on praegu relvastuses seda tüüpi soomukid, plaanivad neid kasutada veel aastakümneid. Soomuki kere metallkonstruktsiooni vanus ei oma erilist tähtsust. Sõjatehnika eluiga sõltub hoopiski selle regulaarsest moderniseerimisest ja heaperemehelikust kasutamisest. M577 platvormi on võimalik igakülgselt uuendada ja arendada. Saksamaa pakutav tehnika oleks samuti läbinud ümberehituse ning pakkunud samasuguseid tänapäevaseid funktsioone ja võimekust nagu CV90, kuid oluliselt soodsama hinna eest.

Kes teostaks järelevalvet kaitsehangete üle?

Kokkuvõtteks: tanki ja moderniseeritud CV90-ne kohtumine lahinguväljal tähendab viimasele kindlat ja vältimatut kaotust. Tanki vastu saab tankiga. Samal ajal, kui Eesti ostis suhteliselt kallid jalaväe lahingumasinad, ostis Soome odavama tükihinnaga 100 moodsat Leopard 2A6 tanki. Kuidas sai nii tõsine viga võimalikuks? Eestlased õpivad küll Soomes soomusmanöövri taktikat, kuid enne tuleks õppida võimekuste loomist strateegilises plaanis.

Riigikaitsesse investeeritakse lähiaastail sadu miljoneid eurosid. Kes teeks asjatundlikku järelevalvet selliste summade kulutamise üle? Mis juhtub siis, kui oleme kulutanud kümneid ja sadu miljoneid aga kaitseväe ja kaitseliidu võitlusvõime lahinguolukorras, kus veerevad päris tankid, märkimisväärselt tõusnud ei ole? Vigade parandust võiks alustada sellest, et riigikontroll saavutaks võimekuse auditeerida kaitsevaldkonna hankeid ja nende teostamist.

Küsimus ei ole toetussoomukite tüübis. Küsimus on hoopiski selles, mida me oma raha eest saame? Mis on tähtis ja mis on teisejärguline? Tähtis osa ehk tankid on kõrvale jäetud ning kogu aur on kulunud soomusmanöövervõime teisejärgulistele osadele - jalaväe lahingumasinatele ja toetussoomukitele. Eestil on vaja terviklikku funktsioneerivat soomusmanöövrivõimet, mitte selle masinavärgi üht läikivat ning ülemakstud osa.