Tekstide, tarbeesemete ja inimjäänuste leiud on enamasti juhuslikud ja kontekst hägune. Ka selle papüüruse puhul puudub siiani selge ülevaade tükikese leiukohast, teekonnast uurijate kätte, rääkimata leiu päris ajaloost. Esmane uuring peab andma vastuse, kas materjal ja kirjutusvedelik üldsegi pärinevad 4. sajandist.

See on aga praegu keeruline. Vanade tekstikatkendite leidmise järel kulub aega, kuni mõni ülikool neist kriitilise väljaande avaldab koos algkeelse lõigu fotokoopiaga, loetavaks tuvastatud tekstikujuga ning kommenteeritud inglis- või saksakeelse tõlkega. Praegu see puudub. Seetõttu ei tea me leitud lõigule eelnevat ega järgnevat teksti ega ka seda, kas kusagil on veel asjakohaseid papüüruse tükikesi. Teadmata on nii kontekst kui ka ajalugu.

Kahtlus leiu autentsuses

Kingi leid ei ole ajaloos esmakordne. Näiteks sai 2006. aastal avalikuks nn Juuda evangeelium, kus leidus samuti Jeesuse ja Juuda vahelises dialoogis sõnu, mida uue testamendi evangeeliumides ei ole. Huvi leiu kohta kadus aga üsna varsti. Tollesama Juuda evangeeliumi lõigukeste uurimisel tegev olnud prof Stephen Emmel kahtleb nüüdse, Jeesuse naist mainiva papüüruse autentsuses peamiselt selle välimuse ja kopti keele kasutuse iseärasuste põhjal. Kuni papüürusel puudub arheoloogiliselt tõendatud ajalugu, ei saa olla kindel, et tekst pärineb 4. sajandist.

Kui papüürus osutubki autentseks, ei ütle see midagi kaalukat reaalajaloo kohta, ehk selle kohta, kas Jeesus oli vallaline või abielus. Teame vaid seda, et mingi kristlaste rühmitus 2. sajandil võis nõnda mõelda ja kirjutada. Kuni 30 cm2 suuruse teksti avaram kontekst puudub, ei saa ka nende sõnade tähenduses päriselt kindel olla. Näiteks ütleb Jeesus Johannese evangeeliumis 2:4: „Mis on sul minuga asja, naine?” Mida peaks lugeja sellest järeldama? Salmidest 2:3 ja 2:5 selgub, et Jee-
sus kõnetas nõnda oma ema. Mahukas Johannese evangeelium ei teata kusagil Jeesuse ema nime, vaid teiste evangeeliumide põhjal teame, et see oli Maarja.

Jeesuse elust kõnelev suuline traditsioon pandi kirja neljas uue testamendi evangeeliumis aastail 70–100 pKr. Need varajased sotsiaalse kontrolli tingimustes kirjutatud tekstid ei kirjuta sõnagi Jeesuse abieluseisust. Jeesuse lähedasemat suhet Maarja Magdaleenaga märgib ära Johannese evangeelium, Jeesuse naisjärgijaid nimetab ka Luuka evangeelium. Suulise traditsiooni nõrgenedes teisel ja kolmandal sajandil sündis juurde nn apokrüüfseid evangeeliume, kus Maarja Magdaleenat esitatakse mõnikord Jeesusele lähedase ja õpihimulise jüngrina. Nii on see Tooma, Filippuse ja Maarja evangeeliumis, kus Maarja on Jeesuse õpetuse vastu võtja ning sellest aru saaja. Kohati küsivad teised jüngrid, kas naine võib olla jüngrile väärilises staatuses, mida Jeesus jaatab. Maarjat kujutatakse kohati neis hilistes tekstides Jeesuse õpilaste hulgas sellena, keda Jeesus armastas, kuid kindlasti mitte tema naisena. Juba Johannese 11:5 märgib, kuidas Jeesus armastas Betaanias elavaid Martat, ta õde ja Laatsarust.

Kontekst on alati teksti esimene seletaja. Juhul kui kõnesolev papüürusetükike on autentne, st pärineb füüsiliselt 4. sajandist, on see ajalooliselt hiline ja vähese kaaluga. Kui uusi leide ei lisandu, teame vaid seda, et 2. sajandil keegi kirjutas midagi Jeesuse ühest ütlusest, kus jääb ebaselgeks, mida „mu naine” seal tähendab. Võimalik on näiteks viide naisjüngrile, keda apostlitega seostada ei saa.



Jeesuse naisest rääkiv papüürus

Eelmisel nädalal avaldas Harvardi ülikooli professor Karen King 4. sajandist pärit papüürusefragmendi, mis tema väitel on ainus iidne tekst, milles tsiteeritakse Jeesust otseselt viitamas sellele, et tal oli naine.

Tekst sisaldavat dialoogi, kus Jeesus viitab „minu naisele”, keda ta nimetab Maarjaks.

Kingi sõnul on kopti käsikirja fragment ilmselt teisel sajandil kreeka keeles kirjutatud evangeeliumi koopia.

Ka ei tõesta leid professori sõnul Jeesuse naise olemasolu, vaid näitab pigem, et 2. sajandi teisel poolel leidus varakristlasi, kes seda uskusid ja selle üle arutlesid.